Andmekaitseskeem: Eesti inimene peab end kaitsma võõra riigi kohtus
Eesti Päevaleht kirjutas eelmisel neljapäeval andmekaitse inspektsiooni (AKI) juhi Viljar Peebu kahtlustest Euroopa Komisjoni justiitsvoliniku Viviane Redingi kavandatava andmekaitseseadustiku suhtes.
Muu hulgas mainis Peep üht printsiipi: ettevõtjate elu lihtsustamiseks kehtestada põhimõte, et mis tahes EL-i riigis ettevõtet puudutavat andmekaitsevaidlust menetleks ainult selle riigi andmekaitse inspektsioon, kus asub vastava firma peakontor.
Peep tõi näiteks Eesti finantsasutused ehk pangad, mis kuuluvad pea eranditult välismaa kontsernide koosseisu. „Asja lahendatakse kontserni peakorteri järgses asutuses,” märkis Peep siis. Ühesõnaga, kui Eesti pangaga tekib andmekaitseprobleem, siis tuleb kirjutada hoopis Rootsi andmekaitse inspektsioonile? „Jah. Peakontorijärgne printsiip kehtib. Seal on siis juhtiv asutus,” kinnitas ta.
Kuid edasine võib võtta Eesti inimeste jaoks üpriski huvitavad mõõtmed. Ühegi riigi andmekaitse inspektsiooni otsus ei ole lõplik – kui näiteks kaebuse esitaja pole tehtud otsusega rahul, siis on kõigil õigus pöörduda kohtusse, kes langetab lõpliku otsuse.
Aga justiitsvoliniku uus süsteem, kus kaebusi hakkavad menetlema suurkorporatsioonide hõlbuks nende peakontori riigi järgsed andmekaitseasutused, tähendaks, et Eesti kodanikul pole pärast Rootsi AKI otsust Eesti kohtusse enam mingit asja. Tuleks hoopis hakata kohtuteed tallama Stockholmis, sest Rootsi AKI otsust saab vaidlustada vaid sealses halduskohtus.
Seda arusaama uuest justiitsvolinik Redingi andmekaitsemääruse eelnõust kinnitas ka tema ametlik kõneisik Mina Andreeva. „Inimene peab pöörduma kohtu poole selles riigis, kus järelevalveasutus (asja lahendav AKI – toim) asub,” kinnitas ta.
See aga tähendab, et sellistes vaidlustes peaksid Eesti inimesed hakkama endale palkama näiteks Rootsi kohtusüsteemi tundvaid kohalikke advokaate, rääkimata kuludest, mis tekivad ülemeremaale kohtuistungitele sõitmisel või seal ööbimisel.
Ning ega pangad pole ainukesed võõramaa kontserni kuuluvad ettevõtted Eestis. Näiteks tegutsevad siin ka mitmed populaarsed poeketid, mille peakontorid asuvad kas Soomes või hoopis Leedus.
Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Sandra Mikli ütles, et nendegi juures on andmekaitseseadustiku eelnõust selline probleem välja loetud. „Ka meil on täpselt sama küsimus tekkinud. Euroopa Liidus haldusaktide vastastikust tunnistamist pole,” nentis Mikli, viidates, et tõepoolest ei jääks sel puhul Eesti kodanikul muud üle kui asuda kohut käima pika maa taga tundmatus õigussüsteemis. „Inimeste õigusi see väga ei taga,” väljendas Mikli ministeeriumi kriitilist suhtumist.Üks võimalusSaab ka riigilt abi paluda
Mina Andreeva lisas siiski, et inimesel on teises riigis oma õiguste kaitsmiseks veel üks võimalus. „Kui inimesele on parem, kas või läheduse või keele tõttu, siis võib ta paluda enda asukohamaa andmekaitseasutust minna vastava teise riigi andmekaitseasutuse vastu kohtusse enda nimel,” kirjutas ta.
Kuid see tähendab, et inimene peab enda õiguste kaitsmise usaldama riigi käepikendusele, mis on küll sõltumatu, ent mille huvid ei pruugi alati ühtida kodaniku arusaamaga.
