Andrus Kivirähk on jätkuvalt heas vormis
Novellid, teadagi, ei ole lugejate seas nii populaarsed kui romaanid, kuid “Juttusid” tasuks lugeda ka neil, kes muidu novelle ei loe, aga kellele meeldivad “Ivan Orava mälestused” ja “Rehepapp”.
Eriti imponeeriv on üks “Juttude” novell. Viibides hiljuti seltskonnas, kus kõneldi Euroopa identiteedist ja sellest, mida on Eestil Euroopale anda, oli tahtmine öelda: “Lugege Kivirähki novelli “Retk läbi Euroopa”, seal on kõik kirjas!” Tookord ei tekkinud sobivat juhust, kuid nüüd olgu see ära öeldud.
Nimetatud novellis asuvad Eestist pärit karu, hunt ja ilves teele läbi Euroopa, et hankida Pariisist kuulsalt Pčre Lachaise’i kalmistult karule trummipulkadeks Chopini sääreluud. Euroopa on selles novellis maa, “kus pole enam uhkeid metsi ega sügavaid rabasid, kus ei ela kurjasid karusid ega halastamatuid hunte, vaid mida asustavad üksnes armetud küülikud ja viletsad valged hiired”.
Rehepapist tubli samm edasi
Ja nii marsivad kolm sümpaatset ja arukat kiskjat läbi Euroopa. “Kutsume kokku kõik jänesed ja võitleme Euroopa eest!” hüüa-vad Saksamaa jänesed meie sõprade lähenedes. “Ei leidu terves Euroopas looma, kes oleks meist üle oma jõu ja osavuse poolest!” Aga mõne silmapilguga on nad kõik tükkideks rebitud. Samamoodi murtakse teel möödaminnes maha Pariisi kassid.
Seejuures ei teki kogu selle loo juures mingit tõrget kolmele sõbrale kaasa elada ja ainult irvitada selle üle, kuidas jõuetuks ja hädiseks tsiviliseerunud “eurooplased” metsikute ja vaprate “eestlaste” kihvade ees alla peavad vanduma.
Samal kalmistul otsitakse üles ka Eduard Viiralti haud ja asetatakse sellele roosipõõsas. Kaua seisab kolmik langetatud päi haua ääres ja karu poetab suure pisara.
See on rehepapi-imidist tubli samm edasi, märkab kriitik-lugeja. Aga katsu sa Kivirähkilt endalt selle kohta midagi küsida: tema ainult kehitaks kõrvalepõiklevalt õlgu!
