Anna lugu - hüljatu võõras riigis
Anna (nimi muudetud) on kolmekümnendates naisterahvas, kes jätab kohtudes eduka ja ennast valitseva inimese mulje. Ta on ise sellest teadlik. Seetõttu on tal ka raske juhtunut meenutada ja mõista, kuidas sai temast prostituut. Ta süüdistab ennast. „Ma ei tea, mis ma mõtlesin. Ju vist ei mõelnud,” ütleb ta igat sammu meenutades mõttepause tehes.
Anna ei ole Eestist pärit. Ta elas ühes teises riigis koos oma kahe lapsega, kui ühel päeval tutvus Eestist saabunud turistiga. Viisakas, edukas ja ülisõbralik mees oli õige pea tema hinge pugenud ning neist sai paar. Kuni selleni välja, et Anna oli nõus talle Eestisse külla sõitma, et siin temaga elama hakata. Esialgu pidi ta ise külla tulema, et siis hiljem lapsed järele tuua.
„Siia jõudes sain aga teada šokeeriva tõe – ta oli tegelikult abielus,” räägib Anna. Kõik oli sassis. Ta oli sellese mehesse armunud ja usaldas teda, kuid too ei olnudki see, kes ennast ütles olevat. Selle teadmisega oli ta äkki täiesti üksi keset talle tundmatut riiki. Kellegagi ei olnud rääkida.
Rahata võõras riigis
„Teise riiki jäänud perekonnalt ei saanud ka miskit küsida, nad niigi ei olnud minu ärasõidust vaimustatud. Raha ka ei olnud, isegi tagasisõitmiseks mitte. Arvestasin et tulen mehe juurde. Tema aga mulle raha ei andnud. Andis vaid ühe oma tühjana seisnud korteri, mille eest pidin talle veel üüri ka maksma,” kirjeldab ta toonast olukorda. Koduriigis ootas teda vaid häbi ja võlg, mille ta oli reisiks võtnud.
Tööd otsima hakates, ilma keelt oskamata, ilma tutvusi omamata, sattus Anna aga kahtlaste pakkumiste peale. Naisele jäi silma massööri kuulutus. Annale tundus, et sellega saaks ta hakkama ning seal ei nõutud ka ametlikku töösuhet. Jõudnud aga natuke massaaži õppima hakata, kui juba tundusid asjad Anna jaoks veidi kentsakaks kiskuvat. Õppimisele eriti tähelepanu ei pööratudki, selle asemel juba hakati talle kliente ette söötma. „Üks vanem naisterahvas juhtis seda asja. Ta käitus väga imelikult, ei tahtnud millestki rääkida ja minu küsimustele ei vastanud.” Esimesel tööpäeval tahtsid kliendid alguses ainult massaaži, kuid päeva lõpuks saabus ka klient, kes soovis juba midagi enamat. Ennast igat pidi peale surudes ja pressides.
„Ma olin juba psühholoogiliselt murtud sellest, kuidas mu mees oli käitunud. Kui ma seal massööri kabinetis aru sain, millisesse olukorda tegelikult olen sattunud, siis läksin täiesti katki. Ma lakkasin olemast inimene ja jätkasin lihtsalt nagu robot. Seal ma enam ei suutnud midagi analüüsida või kuidagi vastu panna sellele olukorrale,” meenutab Anna. Pärast seda esimest n-ö tööpäeva läks ta ja rääkis kõigest oma küllakutsujast mehele. Paradoksaalselt oli see mees ainuke inimene, kellele Anna üldse sai kaevata ja oma tundeid välja valada. „Aga asi on selles – talle meeldis see, mida ta kuulis.” Mehe suhtumine naisesse muutus kardinaalselt. „Ta oli ühtäkki nii huvitatud minust.” Kuigi Anna oli lootnud, et vähemalt nüüd aitab mees tal kodumaale pöörduda, siis ei, viimane soovis hoopis, et ta jätkaks seal töötamist. Pärast kolme nädalat nende inimestega jändamist sai Anna juba piisavalt raha ja sõitis minema oma pere juurde.
Kodustele Anna juhtunust midagi rääkida ei saanud. Kogu toimunu oli hinge segi paisanud – mida see kõik tähendas? Ajapikku hakkas aga tema eestlasest mees jälle helistama ja huvi tundma.
„Ta oli siis nagu teine inimene, nii õrn ja hoolitsev. Nii minu kui laste vastu. Kuni lõpuks ta lahutas oma naisest, et minuga elada.” Nii läkski. Mees lahutas ja pärast pooleaastast vaagimist, kui kogu suhtumine näis olevat pea peale pööratud, koliski Anna lastega siia. „Tahtsin, et ta armastaks mind.”
Sundis naist ennast müüma
Kooselu alguses oli kõik enam-vähem normaalne, vähemalt poolteist aastat. Anna proovis siin adapteeruda, käis eesti keele kursustel, õppis ametit. Kuni ükskord saatsid nad lapsed laagrisse ja jäid kahekesi. „Siis ta tuli jälle selle jutuga, et tal seisavad korterid tühjalt, miks ma ei läheks ühte neist ja hakkas ennast müüma. Talle nii meeldiks see.” Anna sõnul ei oleks ta iseseisvalt hakkama saanud, vaid tema ja ta lapsed sõltusid täielikult mehest – mis tegi temaga vaidlemise raskeks. Lõpuks mees otseselt nõudis seda temalt, muutus agressiivseks ja karjus. Konfliktid tekkisid lastega. Mees ähvardas, et lapsed tuleb anda lastekodusse ja Anna saata tagasi sünniriiki. Muuseas selgus, et Annast ligi 20 aastat vanem mees oli oma endise naisega koos elades ise pidevalt teistelt naistelt seksi ostnud. „Ma sain aru, et ta on omamoodi sõltuvuses ja see hirmutas mind. Siis ma sain aru, et ma olen hädas.”
Kui Anna esimesed korrad teiste meestega oli, sai ta oma mehelt tunda ülimaid õrnusavaldusi. Olles lahke ja armastav nii naise kui ka tema laste vastu. Nii kui mehe silmis aga mingi kriis tekkis, olid naise lapsed jälle need, kes esimesena ette jäid.
Kontrollis naise elu
Kuigi mees püüdis kontrollida kogu Anna tegevust ega lubanud tal koguda enda kätte mingit veidigi suuremat summat raha, õnnestus naisel siiski vaikselt kõrvale panna. Kuni kogunes juba nii suur summa, et ta sai lastega minna minema. Samal ajal oli ta vaikselt hakanud arendama oma äritegevust. „Tundsin ennast äkki iseseisvana. Sain aru, et saan ise enda eest seista. Ja siis oli mul juba ükskõik, mis ta arvab.”
Anna teab, et mehe käitumise põhjuste mõistmiseks tuleb vaadata tema lapsepõlve. Mehe isa tõi pidevalt koju võõraid noori naisi. Tema emale tegi see väga haiget ning ta projekteeris oma viha lapse peale, oli tema suhtes väga tõrjuv ja külm.
Anna püüab oma eluga edasi minna, kuid on kaotanud usu inimestesse. „See on väga raske peale neid mehi, keda ma nägin – seda, millised nad tegelikult on. Kõik nad, kõrgetel ametikohtadel, uhkelt riietatud, oma arust nii tähtsad ühiskonna etalonid. Aga tegelikult, kes nad on – ostavad naistelt seksi. Midagi madalamat olla ei saa inimese loomuses.”
Nüüd soovib Anna pigem ise teisi samas situatsioonis naisi aidata, et nad saaksid sellest väljuda. Selleks oli ta nõus ära rääkima ka oma loo „Oluline on sellest vaikimine lõpetada.”
Psühholoog Roman Krõlovi kommentaar
Anna lugu on näide sellest, kui kergelt võib inimene sattuda enda jaoks võõras riigis väljapääsmatusse olukorda. Inimene satub võõras kohas isolatsiooni, kuna tal pole usaldusväärseid sotsiaalseid kontakte, puudub kohaliku keele oskus, teadmised kultuurist ja seadusandlusest.
Sellises olukorras on inimene sotsiaalselt haavatud. Ta üritab kasutada kõiki võimalusi, mis aitavad tänast päeva üle elada, mõtlemata pikemale perspektiivile. Sellises olukorras inimest on kerge juhtida, teda on kerge segadusse ajada, hirmutada ja ära kasutada. Anna juhtumi puhul on näha, et nn otsuse vastuvõtu momendil oli ta olukorras, mida psühholoogide erialases keeles nimetavad ägedaks stressireaktsiooniks. Reetlikkus inimese poolt, keda ta usaldas, kahjustas tugevalt tema enesehinnangut ja haavas eneseväärikust.
Kuhjusid kodumaale jäänud lähedaste ees süü- ja häbitunne, hirm tuleviku ees ja füüsiline ellujäämine – toit ja peavari. Psühhotraumaga inimene ei pruugi näha väljapääse oma olukorrast ja võib teha endalegi ootamatuid otsustusi, mida stabiilses ja rahulikus olukorras inimene kunagi ei teeks.
Selliseid mehi nagu Annal näeme me palju – selline käitumine näitab nende vägivaldset domineerimise soovi naiste üle. Seksi ostvate meeste üks peamisi fantaasiaid on omada 24 h prostituuti oma kodus.
Varastatud hinged
Nende relv on vaikimine. Just tänu vaikimisele, häbitundele ja hirmule õnnestub kuritahtlikel inimestel müüa teisi inimesi ja neid ekspluateerida.
See siin, hea lugeja, on meie vasturelv neile. 18. oktoobril tähistatakse üle maailma rahvusvahelist inimkaubanduse vastase võitluse päeva. Ja täna me räägime kõigest sellest, millest inimkaubitsejad kedagi rääkimas näha ei taha.
Toome teieni kolme Eesti naise loo. Need julged naised olid nõus meile rääkima, kuidas nemad ära kasutatud said. Kõigi naiste nimed on nende turvalisuse tagamiseks muudetud.
Need lood on just sellest esimesest sammust, sellest manipulatsiooniprotsessist, tänu millele inimesed leiavad end olukordadest, kust neil väljuda on juba väga keeruline. Ei ole kerge sellest kõigest rääkida – paljuski tunnistada oma enda haavatavust ja valesti astutud samme. Ent need naised olid nõus seda tegema teiste inimeste kaitseks. Et sellest loeksid nii potentsiaalsed ohvrid kui ka kõrvaltvaatajad. Inimesed, kes saaksid sekkuda ja aidata, kui nad midagi sellist märkavad. Loodetavasti loevad seda lehte ka inimesed, kes sellist teenust ostavad, ja need, kes teiste kannatuste pealt teenivad.
Me näeme, et inimkaubandus võib olla osa rahvusvahelisest organiseeritud kuritegevusest oma kõige laialdasemas vormis, kuid see võib esineda ka kujul, kui abikaasa müüb oma naist. Või lapsevanemad oma last. Sealt saab see kõik alguse. Olematust perekonnast ja olematust armastusest.
Kuidas see salakaval maailm seestpoolt välja näeb, aitavad meile lahti selgitada spetsialistid, kes igapäevaselt seda võitlust peavad ja ohvreid taas inimeste sekka toovad.
Lugegem, mõelgem, märgakem ja sekkugem!
Inimkaubanduse erileht ilmus 18.oktoobri Eesti Päevalehe vahel. 18.oktoober on rahvusvaheline inimkaubanduse vastane päev.
