Foto: Sergei Stepanov .

Narva haigla streigib teist päeva, aga kui välja arvata rohelised streigisildid ustel, siis esmapilgul tööseisak silma ei hakka. Rahvas voorib sisse-välja, mõni patsient rahustab uksel närve suitsu tehes. Siiski öeldi esimesel streigipäeval, esmaspäeval „ei” rohkem kui kolmesajale arsti juurde või protseduurile minna soovijale.

„See on ikka täiesti uskumatu, mida ajakirjanduses arstide palga kohta räägiti, et 7000 eurot kuus, nagu ütles Ansip,” kostab patsient Aleksandr. Sõnad „seitse tuhat eurot” on nii hoomamatud, et võtavad ta korraks suisa kogelema. „Ma toetan arstide streiki, aga mitte neid 7000 euro teenijaid, vaid ikka õdesid ja sanitare,” räägib Aleksandr. Teda streik ei häiri, kõik onkoloogiaosakonna patsiendid võetakse vastu, samuti rasedad ja erakorralist arstiabi vajajad.

Irina Rastrogina infopunktis tunneb end streigi ajal suisa telefoni külge aheldatuna. Nii palju on selgitamist. „Tegelikult tuntakse meile kaasa, mitte ei halvustata ega pahandata,” lisab ta.

Riidehoidja Tamara Sovovjova selja taga on pooltühi garderoob. Tema jutt algab samuti rahast. „Kujutage ette, uskumatu, 7000 eurot kuus! Ma tean hästi, meie arstid saavad siin 1200, mingist 7000-st pole küll juttu. Aga meie, teised töötajad, istume minimaalpalga peal, vaat selline on olukord meditsiinis.”

Kohale tormab ametiühingujuht Natalja Metelitsa, käigu pealt jopet seljast ära võttes. Tema ametinimetus on infektsioonikontrolli kabineti õde. Kuna kabinet töötab, teeb ta streigikorraldamise tööd päristöö kõrvalt.

„Meil on ambulatoorses osakonnas kokku 36 arsti, kellest 11 streigivad. Kõik 11 pole sugugi ametiühingu liikmed, kellele streigipäevad streigifondist kaetakse. Nii on ka inimesi, kellel jääb solidaarsuse tõttu palk lihtsalt saamata,” räägib Metelitsa.

Avalehele
171 Kommentaari
Loe veel: