Apteegid ei ole vanade ravimite tagasi võtmisest kuigi huvitatud
„Mida te nüüd soovite? Neid ravimeid juurde?”
„Ei, ära anda.”
On kolmapäeva pärastlõuna, seisan Tallinnas Balti jaama juures olevas pisikeses Alma apteegis. Olen apteegiletile asetanud terve hulga vanu ravimeid. Nohuravim Cirrus. Antibiootikum Cefzil, millega ravitakse angiini ja põsekoopapõletikku. Köharavim prospaan. Vitamiinid. Enterool, mida soovitatakse võtta pärast antibiootikumikuuri. Need ravimid on vanad ja ma tahan need apteegile tagastada, sest kui visata rohud tavaprügi sekka, võivad need loodust kahjustada.
„Tegelikult oleksite võinud tabletid ka pakendist välja võtta, peenestada ning seejärel ära visata,” ütleb apteeker.
Tagaruumist tuleb teine apteeker, kes hõikab: „Antibiootikume ei tohi! Need tuleb kindlasti ära anda. Ja kui te juba siin olete, eks andke siis need teised ravimid ka.”
Ravimiseaduse järgi on apteegid kohustatud inimestelt nende vanad ülejäänud ravimid vastu võtma. Aga nendel, kes lähevad vanu ravimeid ära viima, ei ole alati väga sooja vastuvõttu oodata.
Kas lasta kraanist alla?
Paarkümmend minutit hiljem laon täpselt sama komplekti vanu ravimeid kotist välja Pelgulinna apteegis, mis asub sünnitusmaja juures.
„Soovite neid ravimeid juurde osta?” küsib apteeker.
„Ei, ära anda.”
„Ega see nüüd niimoodi päris ka ei käi, et võtate vanad ravimid kotist välja ja laote letile, ütleb apteeker, kel nimeks Aivi. Ta lausub pahuralt, et on valmis ravimid vastu võtma, ja pakib need kilekotti, kuid lisab, et sama hästi võinuks ma tabletid ise kodus pakendist välja võtta, pulbriks peenestada ja ära visata.
„Kas kraanist alla? küsin.”
„Ei, olmeprügi sekka. Peaasi, et lapsed kätte ei saa.”
Küsin, kas võime ajaleheloo jaoks apteegist pilti teha. Tagaruumist tuleb välja Pelgulinna apteegi juhataja Tiina Järve, tõsine, kuid sooja olekuga naine. „Eks me muidugi võtame need ravimid vastu, ütleb ta. „Aga meie jaoks on see ebameeldiv lisatöö. Mõned vist peavad apteeki prügimäeks.”
Tiina Järve juhatab minu ja fotograaf Rauno Volmari apteegi tagaruumi. Ühes päevinäinud kapis hoiab ta vanu ravimeid. Neid on mitu kotitäit. Fotograaf üritab ühte kilekotti avada, kuid tõmbab seejärel käe vastikustundega eemale.
„On juhtunud, et meile tuuakse äsja surnud vanainimese terve öökapi sisu,” ütleb Järve. Kilekotti on segiläbi kallatud vanad ravimid, proteesid, juukseklambrid ja ajakirjad – mida apteekrid siis sorteerima peavad.
„Ravimid on ohtlikud jäätmed ja on õige, et nende hävitamine toimub apteegi kaudu,” ütleb Järve, kes kuulub ühtlasi apteekrite liidu juhatusse. „Aga miks mina pean seda kõike oma kulu ja kirjadega tegema? Ma pean inimeste ravimijäägid vastu võtma, nende üle arvestust pidama, transpordi organiseerima, need ohtlike jäätmete käitlejale viima ja selle eest maksma. See kõik on kulu, mida apteegile ei kompenseeri keegi.”
Apteekidelt võtab vanade ravimite jääke vastu ohtlike jäätmete käitlusfirma Kesto, kes toimetab ravimid omakorda Tartusse, kus need ära põletatakse. Inimesed saavad vanu ravimeid apteekidele loovutada tasuta, kuid apteegid peavad Kestole ühe kilogrammi arstimite äraandmise eest maksma ühe euro ja 60 senti. Ja kui nad soovivad, et Kesto tuleks vanadele ravimitele ise järele, tuleb välja käia veel ligi kümme eurot. Vanade ravimite kogused, mida apteegid aastas vastu võtavad, ei ole suured. Näiteks Tallinnas Pro Kapitali majas asuv apteek võtab aastas vastu ligikaudu seitse kilo vanu ravimeid.
Kettidel on lihtsam
Tiina Järve Pelgulinna apteegist ütleb, et ketti kuuluvatel apteekidel on vanade ravimite käitlemist ilmselt lihtsam organiseerida. Tallinna 79 apteegist kuulub proviisorite endi omandisse vaid seitse. Ja Pelgulinna apteek on üks neid väheseid.
Ent hea küll, jätkame oma ringkäiku. Järgmiseks jõuame Kalamaja apteeki, kus on ilus ajalooline mööbel ja seinal ripuvad luuleread:
Usun, et südametunnistust rahaks
Apteeker ei vahetaks vist?
Tervendada ja aidata tahaks
Ta nii tõbist kui hädalist.
Kalamaja apteek on valmis ravimid vastu võtma, kuid siingi kordab juhataja Kaja Stepanova, et apteek ei ole prügikast.
Järgmiseks jõuame Keskturu kõrval asuvasse Selma apteeki. Siin ei pane soov vanu ravimeid ära anda apteekrit kulmu kergitama.
„Jah, muidugi võtame vastu,” ütleb ta. „Aga prospaan on vees lahustuv ja selle võib sama hästi ka kanalisatsioonist alla lasta.”
Pikema jututa ollakse vanade ravimite vastuvõtmisega nõus ka Torupilli Selveri ja Pro Kapitali majas olevas apteegis.
Viimaks jõuame Sikupilli keskuses asuvasse apteeki. See on ketiapteek. Paistab, et siin lausa oodatakse inimesi, kes vanu ravimeid ära toovad. Proviisor ütleb, et ehkki teoorias võiksid inimesed näiteks söetabletid või piimhappebakterite tabletid kanalisatsiooni valada, sest need on loodusele ohutud, on ikkagi parem, kui kõik vanad ravimid tuuakse tagasi apteeki. „Inimestel ei ole endil pädevust vanu ravimeid sorteerida, apteekritel aga on,” ütleb ta. Erinevalt Keskturu juures paiknevast apteegist ei soovita ta prospaani laadi ravimeid kanalisatsiooni lasta. Ega ka aegunud toidulisandeid. „Ka siis, kui toimeaine tundub loodusele ohutu, sisaldavad ravimid ikkagi erinevaid lisaaineid, värvaineid,” selgitab ta.
„Tegelikult oleks vaja lausa kampaaniat, et kõik inimesed teaksid, et vanu ravimeid niisama prügikasti visata või WC-potist alla valada ei ole õige,” teatab proviisor. „Aga inimesed ei hooli ju, nad ei viitsi korralikult prügi sorteerida, isegi vanad autorehvid visatakse tee äärde laiali.”
Meie ringkäik on lõppenud. Külastasime kokku seitset apteeki. Kõik need olid põhimõtteliselt nõus vastu võtma kõik vanad ravimid, mille kaasa olime toonud. Kuid erineva sõbralikkuse astmega. Seitsmest apteegist neljas öeldi, et osa ravimeid võinuks sama hästi ka ise peenestada ja ära visata. Vaid ühes apteegis kinnitati, et kõik ravimid tuleks tuua apteeki, et neid sorteeriks spetsialist, mitte diletant.
„Ravimid ei ole süütud asjad, mida niisama ära visata,” ütleb Merike Lillenberg, kes kaitses septembris maaülikoolis doktoritööd keskkonda sattunud antibiootikumijääkidest. „Nad on ohtlikud jäätmed, aga kahjuks ei ole ka apteekrite hulgas teadlikkus väga suur.”
Kommentaar
Jüri Jürgen
ohtlike jäätmete käitlusfirma
Kesto tegevdirektor
Kui apteegid kurdavad, et vanade ravimite kogumine on tüütu, siis tere tulemast prügimaailma! Meie olemegi seal, kus käideldakse produkti selle lõppfaasis ja see ei olegi väga meeldiv.
Ravimijääkide kogused, mida apteegid meile toovad, ei ole väga suured, tavaliselt paar-kolm kilo korraga. Kui apteek toob meile ise ära kaks kilo vanade ravimite jääke, peab ta selle eest maksma ligi kolm eurot. See ei ole ju suur summa. Aga selge see, et ükski lisakohustus ei tekita positiivseid emotsioone.
Kaks küsimust
Miks ei tohi vanu ravimeid visata prügi hulka või lasta kanalisatsioonist alla?
Kui viskate ravimid olmeprügi sekka või kanalisatsioonist alla, võivad need kahjustada keskkonda. Septembris kaitses maaülikoolis doktoritöö Merike Lillenberg, kes jõudis oma uurimuses järeldusele, et reoveepuhastid ei suuda antibiootikumijääke täielikult lagundada. Need jõuavad edasi kas veekogudesse või – juhul kui reoveesetet kasutatakse väetisena – mulda. Seejärel võib neil olla kaks mõju. Esiteks nad tapavad mikroorganisme, mis on toiduahela esimene lüli ja millele tugineb ka veekogude isepuhastusvõime. Teiseks võivad nad tekitada bakterites resistentsust, mille tulemusel võivad rasked haigused tulevikus raskemini antibiootikumidele alluda. Reoveepuhastid ei suuda täielikult kinni pidada ka hormoonravimite toimeaineid, mis samuti kahjustavad vee-elustikku. Ohtlikud on ka antidepressantide ja vähiravimite jäägid.
Mida vanade ravimitega teha?
Vanu ravimeid saab ära viia ohtlike jäätmete kogumispunkti või apteeki. Mõlemad võtavad vanu ravimeid inimestelt vastu tasuta. Kui viite vanad ravimid ohtlike jäätmete kogumispunkti, maksab nende käitlemise eest kohalik omavalitsus. Kui viite need apteeki, maksab käitlemise eest apteek.
Kui viite vanad ravimid apteeki, tuleb need enne läbi sorteerida ja veenduda, et seal ei sisalduks olmeprügi. Kui soovite ohtlike jäätmete kogumispunkti või apteeki viia katkise elavhõbekraadiklaasi, siis tuleks kokku kogutud elavhõbe asetada veega täidetud purki ja katta see kaanega.
