Sander Mõttus (vasakul) aitab Tugiliisu päevakeskuse „noortel” lõunasööki valmistada. Pildil on temaga Oliver, Laine ja mullu lumehangest leitud kass Brusli Liisu. Foto: Vallo Kruuser

Tugiliisu päevakeskus Põhja-Tallinnas on keskpäeval vaikne ja tühi. Aga seintel tervitavad saabujat värvilised joonistused ja fotod keskuse külastajatest ning toolil pikutab valge kõhualusega must kass.

„Selle kassiga on üks põnev lugu,” lausub keskuses asendusteenistust läbiv Sander Mättas. „Meil kliendid leidsid ta eelmisel novembril lumehangest ja tõid kaasa…” Ent juba ta selgitus katkestatakse, sest arvutitoast tuleb Ken, et kassilugu ise õigesti ja pikalt ära rääkida. Mättas loovutab jutujärje ja kuulab rahulikult kaasa noogutades arvatavasti juba mitmekümnendat korda, kuidas kass hanges haledasti kräunus ja teda sinna jätta ei suudetud.

Nagu tavaline töö

Sellised on muusikateaduse tudengi Mättase argipäevad olnud juba pea aasta. Ta valis ajateenistuse asemel asendusteenistuse ja saadeti Tugiliisu päevakeskusesse vaimse puudega inimestega töötama. Seal on ta juba teine asendusteenistuja.

„Ma ei tahtnud ajateenistusse minna. Sellist asja tehes teen ma rohkem kasu ühiskonnale, ma tunnen, et olen õiges kohas,” põhjendab Mättas oma valikut. „Mu sõbrad ja tuttavad suhtuvad sellesse hästi, aga ise seda ei tee, lähevad ikka ajateenistusse.”

Kui ajateenijad elavad kasarmus ja saavad koju heal juhul nädalavahetuseti, siis Mättasele on teenistus justkui tavaline töö: hommikul üheksast õhtul viieni, hiljem ootab teda kodu ja „tavaline” elu.

„Aga tihti on ka nii, et võtan selle töö koju kaasa,” täiendab Mättas. „Ma ju käin neil kodus aitamas ja nad saavad mulle helistada ja nõu küsida ka pärast keskuse tööaega.”

« Avalehele 5 Kommentaari