ÕHTUD RAPLA LÄHISTEL Kas linnatüdruk veetakse maapeol kohe kraavi? Ja kaaslasele antakse peksa?
Me asume teele kell pool üksteist õhtul. Ning pärast tunniajalist teelolekut oleme peaaegu et kohal. Peaaegu sellepärast, et asjasse pühendamatul on raske inimtühjas Raplas ööelu keskust üles leida. Esimesi inimesi – puude varju pargitud vana bemari ääres õiendavaid mehi –märkame siis, kui oleme mööda linnakese täna vaid juba mõned kilomeetrid tiirutanud.
Kruvime akna alla ja küsime, kus siin asub diskoteek “Calaktica ”. Mehed on asjalikult vait ja vahetavad pilke. “Sõitke otse üle silla, kirikust mööda ja siis jääbki paremat kätt teed kolmekorruseline maja, ”õpetab üks neist lõpuks. Nad vaatavad meie autole pikalt järele.
Kolmekorruseline mahajäetud moega hoone ei tea midagi glamuurist. Alumistel akendel on trellid. Sotsialismiperioodi lõpul asus siin arvatavasti kohalik kolhoosikontor koos söökla ja muude eluks vajalike teenin dusettevõtetega. Kuid kui hoolega kuulata, kostab pimedast majast summutatud muusi katümpsu. Astume sisse.
Eesti karmim turvamees
Kiviparketiga fuajees ei ole ühtegi hingelist. “DJ Twins. Virgo &Veiko. Breakers Old Syti ” teatab seinale kinnitatud silt, mille kujundamisel on keegi kasutanud enamvähem kõiki arvutis leiduvaid värvitoone. Tõuseme mööda raudvõretatud trepikoda kolmandale korrusele. Tümps läheb valjemaks. Trepimademelt leiame eest blondi daami (ta müüb pileteid, tükk 30 krooni) ning musta ülikonda kandva sherifimõõtu turva mehe, kelle näoilme väljendab võõraid nähes kõike muud kui tutvumisvalmidust. Võin eksida, kuid minu meelest moodustub turva peas plaan meid tänavale tagasi tõrjuda.
“Mis kotis on? Tahan kõigi dokumente näha,” uriseb ta ning astub igaks juhuks peosaali uksele ette.
Pärast viieminutilist õiendamist suuda me umbusklikku turvameest veenda oma heades kavatsustes ja legaalses vanuses. Uks avaneb. Ja mida me näeme? Hämarat aula suurust saali, kus kalavõrgud maitsekalt lakke riputatud. Diskovalgust parkettpõrandale veiklemas. Maailma kõige õnnelikuma näoga DJd, klapid peas. Ja kaht tüdrukut “Lambada ” saatel omavahel tantsimas. “Choran do se foi, quem um dia so me fez chorar ”
Silmad harjuvad pimedusega. Tüdru kud tammuvad innukas rütmis. Seinaäärses varjus istuvad veel kaks meest koos oma naistega. Kokku seega tubli kuus külastajat.
“Danca, sol e mar, guarderel no olhar, o amor Faz perder encontrar ” Baarilett asub saali tagumises nurgas. Apelsinimahl, koorega kohv, “Saku Ice” ning klaasike “Jägermeistrit” lähevad kokku maksma 48 krooni. “Siin seda muret ei ole, et tuled peole ja sul on ainult 500 krooni, ” ütleb Ingrid Peek elutargalt. “500 krooniga teed siin tervele külale välja!”
Läheb tantsuks
Baaridaam vannub, et eile oli neil 160 külastajat ning lubab rahvamasse öösel kella ühe ja kahe vahel. Kuna rohkem kliente ei näi lähemal ajal ta teenust vajavat, lahkub daam leti tagant. Istume punasele diivanile, mida ümbritseb malbe salatiroheline prozhektorivalgus.
Umbes viie minuti jooksul ei juhtu midagi. Siis läheneb meile kõikuval sammul teksajakki kandev varases keskeas mees, lõug hooletus habemetüükas, ja pöördub pidu likus, alkoholist õilistatud vene keeles minu poole. Tema jutust võib aru saada, et kui mul midagi selle vastu pole (käsi läheb südamele), võtaks ta blondi daami (käsi võetakse südamelt ja osutatakse sellega Ingridile) tantsima.
[[2]]Tänu jumalale ei ole Ingrid Peegil midagi tantsimamineku vastu. Hetke pärast ongi mõlemad laval. Teksajakki kandev mees tammub hoogsalt jalalt jalale, aegajalt pisut kreeni minnes. Ingrid Peek hüpleb ülesalla ja säilitab oskuslikult näol rõõmsameelset ja huvitatud ilmet. DJ kruvib meeleolu üles, karjub midagi läbi muusika mikrofoni ning käivitab koguni oma puldialuse suitsumasina.
Rene Velli pildistab kaht omavahel tantsivat tüdrukut. Taibates, et majas viibib fotograaf, ilmub naiste näole keep smiling , mis ei lahku sealt järgmiste tundide jooksul.
“See on täpselt selline koht, et siin võib saada naisi jutuga: ma olen käinud VIBEl, ”ütleb Velli tagasi tulles elumehe likult. No küllap tema juba teab.
Üksik nooruk, pesapallimüts peas, istub tantsupõranda veeres pukil ja vahib enda ette. Ilmselt kogub julgust, et minna ja embakumba tüdrukut tantsima paluda.
EMT mobiiltelefoni ekraanile on ilmunud salapärane teade: “MAHLAMÄE 14 1295 ”.
Südaöö, hingepuistamise aeg
Kell on saanud pool üks, kui uksest jalutab sisse umbes 45aastane pruunist kunstnahast tagis hülgevuntsidega mees, ilmselt kohaliku allilma autoriteet. Ja tema järel kolm Adidase dressidesse rõivastunud tüüpi. Seltskond suundub juteldes otse meie laua suunas ning nende liikumises on ojale jooma minevate elevantide väärikust. Kuid poolel teel hülgevunts peatub ja ta näole ilmub häiritud ilme, otsekui oleks ta sõudnud vastu nähtamatut müüri. Ilmselt oleme me okupeerinud nende lemmikdiivani, mõtlen õudusega. Väike diskussioon ja kätega vehkimine kolonni sees. Üks dressidest patsutab hülgevuntsile rahustavalt õlale. Siis seab seltskond end sisse saali keskel asuva laua taha ning mõne minuti pärast tõstavad nad juba pokaale “Sovetskoje Shampanskojega ”laepoole. Konflikt jäi tulemata.
“Lendame!!”karjub DJ mikrofoni. Ning Pearu Paulus üürgab: “Neiu mustas kleiiidis, tantsi veeel, tantsi veeel ”
Veerand kaks. Oma vahel tantsida vehkinud tüdrukud väsivad. Üksi leti taga istuv mees luksatab. Ingrid Peek läheb tualetti ja leiab sealt endale sõbranna, kes näeb oma 17. eluaastast märkimisväärselt küpsem välja. “Ma pidin täna peole tulema ilma sõbrannata ja kangesti tahaks tantsida, ”seletab ta Ingridile innukalt, ning tantsupõrandal nad mole mad ongi.
Et mitte aega viita, jutustab tüdruk juba seal ära suurema osa oma elust. Ta elab Raplas. Talle meeldib 2 Quick Start. Ta tahab saada modelliks, kuid kehaehitus ei luba. Niisiis saab ta hoopis advokaadiks, sest talle meeldib õiglus, või siis psühholoogiks, sest ta on väga hea suhtleja. Vahetatakse telefoninumbreid. Lahkudes sõbruneme vuntsidega turva
mehega. “Eile oli siin 300 inimest, ”teatab ta väärikalt. Tõmbame maja ees hinge. Muusika tümps kostab siia summutatult, otsekui läbi seitsme padja. Öine tänav on täiesti tühi, nii kaugele kui silm võtab.
Miks minna maadiskole?
Klubidebaaridediskoteekide sisekujun dus on huvitav.
Aastatetagune muusikavalik äratab nostalgilisi mälestusi.
Inimesed reeglina siiramad ja heasoovlikumad kui pealinnas.
Linnast välja sõtmine õilistab nädalavahetust.
Hinnad on soodsamad kui Tallinnas.
Miks maadiskole mitte minna?
Klubi võib olla harjumatult tühi.
Aastatetagune muusikavalik võib end paari tunniga põhjalikult ammendada.
Omandiinstinkt isiklikes suhetes on sagel tugevam kui linnas, seega võib ka süütu jutuajamine kellegagi tõsise skandaali põhjustada.
