Düslektikuid ehk vaeglugejaid on rohkem, kui üldiselt arvatakse
Kaheksa-aastane Karl Oskar läks eelmise aasta sügisel Tallinnas esimesse klassi. Õige pea selgus aga, et poisil on võrreldes teiste lastega raskem lugeda. Karl Oskari ema Kaire Kroosi sõnul oli see tuttav mure: lapse raskused avastasid nad juba lasteaias, kuid ei osanud siis neile õiget põhjust leida. Et Karl Oskar vahetas kaks aastat enne lasteaia lõppu rühma ja sattus kokku endast nooremate lastega, pidasid vanemad just seda üheks põhjuseks, miks pojal lugemise võrreldes eakaaslastega nii ladusalt ei lähe.
Teiseks põhjuseks arvasid vanemad selle, et nende perekond on kakskeelne – isa on pärit Rootsist ning kodus räägitakse ka inglise keeles. Aga kui esimeses klassis õpetaja taas kord poja lugemisraskustele viitas ja soovitas, et teda tuleks selles kodus järele aidata, hakkas Kroos asja lähemalt uurima.
„Mingi hetk küsisin ka õpetajalt, kas ei või tegemist olla düsleksiaga, kuid õpetaja ütles, et unustame selle võõrsõna ära ja teeme lihtsalt ise lugemise õpetamisega rohkem tööd,” sõnas ta.
Diagnoos düsleksia
Lõpuks jõudsid Karl Oskari vanemad poja murega Tallinna psühhiaatriakliinikusse, kust nad saidki diagnoosi, et tegemist on düsleksiaga. „Diagnoosi saime kooliaasta viimasel päeval, kuigi kontakteerusime raviasutusega juba sügisel,” selgitas ema pikka protsessi.
Düsleksia ehk vaeglugemine on lugemishäire, mille puhul on inimese lugemisoskus tunduvalt nõrgem, kui võiks eeldada tema muude võimete põhjal. Haridusministeeriumi andmetel on Eestis düsleksia erivajadusena märgitud 881 lapsel ehk alla ühel protsendil üldhariduskoolides õppivatest lastest.
