E-hääletamine on soodsaim ja moodsaim viis valida
*Sel aastal sündis e-hääletajate rekord, elektrooniliselt valis oma soosiku riigikogu valimistel 247 232 inimest.
*Iga kolmas eestlane on pabersedeli vahetanud digitaalse hääletusviisi vastu.
*E-valimiste rakendamine ei ole noori märgatavalt rohkem valima meelitanud.
„Eesti e-riigi edulugu ei ole särav PR-jutt, vaid suure ja mitmekesise kasutajaskonnaga reaalne fakt,” ütleb Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi vanemteadur Mihkel Solvak.
2005. aasta alguses, enne kohalike omavalitsuse valimisi, korraldati Tallinnas e-valimiste katseprojekt, kus linnakodanikel oli võimalus elektrooniliselt hääletada Vabadussamba asukoha üle. Riigi valimisteenistuse e-hääletamise juht Tarvi Martens ütles toona, et katseprojekt oli edukas. „Sügisel e-valimisi rakendada poleks mingi probleem,” oli ta e-valimiste edus kindel.
Nii oligi inimestel 2005. aastal võimalus anda oma hääl vana ja tuttava pabersedeli kõrval ka elektrooniliselt. E-hääle andis toonastel valimistel 9287 inimest, kõige agaramad olid Reformierakonna pooldajad. Solvak, kes on valimisi süvitsi uurinud, ütleb, et esimestel e-valimistel joonistus selgelt keskmise e-valija profiil. „Ta oli keskealine, väga hea arvutikasutusoskusega, kõrgelt haritud ja kõrgema sissetulekuga eesti rahvusest mees,” selgitab Solvak.
Nüüd on valijat, kes annab hääle veebis, raske eristada inimesest, kes seab sammud valimisjaoskonda, sest aja jooksul on aina enam inimesi valinud just elektroonilise hääle andmise võimaluse. „Ainuke, mis on selgelt alles jäänud, on arvutikasutuse oskus – inimesed, kes hindavad oma oskusi halvaks, ei vali elektrooniliselt. Muus osas, eriti näiteks vanuselises struktuuris, on e- ja pabervalija üsna ühesuguseks muutunud,” kirjeldab Mihkel Solvak olukorda.
Tunamullu toimunud kohalike omavalitsuste valimistel andis oma e-hääle 185 871 inimest ja tänavustel riigikogu valimistel sündis senine rekord: 247 232 kodanikku andsid hääle digitaalselt. Kuigi e-hääletamine ei ole valimistel osalemise aktiivsust palju mõjutanud, siis aina enam on kasvanud välisriigist hääletajate osakaal, mis algusaastatega võrreldes on lausa kahekordistunud.
Kõige usinamad e-hääletajad on terve elektrooniliste valimiste ajaloo vältel olnud Reformierakonna ja Isamaa pooldajad. Solvaku sõnul ei ole Reformierakond sel moel hääli märgatavalt juurde saanud, vaid nende valijad on paberi ja pastaka vahetanud hiirekliki vastu. „Kõige vähem on hääletamisviisi vahetanud Keskerakonna valijad,” märgib ta. Just Keskerakond on see, kes aastaid e-valimiste vastu sõdinud, öeldes, et need ei ole turvalised. 2015. aastal toimunud erakonna volikogul tõdeti, et meie e-riigis on kõik peale e-valimiste suurepärane.
Pärast 2016. aastal toimunud võimupööret Keskerakonnas on partei suhtumine internetis valimistesse paranenud ja nad on valmis ühinema e-hääletuse hea tavaga, mis loodi enne möödunud riigikogu valimisi e-hääletuse tõrgeteta toimimiseks. Mihkel Solvaku sõnul võib tänavustel valimistel Keskerakonnale antud e-häälte osakaal suureneda.
Solvak on uurinud ka e-valimiste mainet ja usaldusväärsust inimeste seas. Pärast valimisi Tartu ülikooli tehtud küsitlusest selgub, et inimesed usaldavad e-valimisi ja kasutajate arvu ei ole kõigutanud ka tunamullu lahvatanud ID-kaartide turvakriis. „Üle aastate on olnud kõikumist, kuid viimase kolme valimise ajal on suurusjärgus 60–70% inimesi e-valimisi kas väga või pigem usaldanud,” tutvustab Solvak uuringu tulemusi. Küll aga erineb eesti ja vene keelt kõnelevate inimeste usaldus elektroonilise hääletuse vastu.
E-valimiste algusaastatel oli eesti ja vene keelt kõnelevate usaldus elektrooniliste valimiste vastu võrlemisi ühesugune – mõlemal juhul arvasid inimesed, et tegemist on küllaltki usaldusväärse meetodiga, ja hindasid seda vastavalt 70% ja 60% väärtuses usaldusväärseks. „Edaspidi hakkas vahe rohkem lahknema ja vene valija on e-valimisi usaldanud märgatavalt vähem,” sõnab Solvak. Kui eestlased usuvad ja usaldavad e-valimisi – usaldusväärsus ei ole alla 60% langenud –, siis vene valija on skeptilisem, pelgalt 50% peab e-valimisi usaldusväärseks.
2013. aastal toimunud kohalike omavalitsuste valimistel saavutas vene valija skeptilisus kõrgpunkti, kui alla 30% hääletanuid pidas sellist valimisviisi usaldusväärseks. Mihkel Solvak märgib, et ei ole seda põhjalikult uurinud, aga tõenäoliselt on vene valija usaldamatust Eesti e-riigi süsteemide vastu mõjutanud Keskerakonna pikaajaline e-valimiste antikampaania.
Peale selle selgub, et e-valimiste usaldust mõjutab ka inimeste vanus. „E-valimist usaldavate ja mitteusaldavate inimeste keskmine vanuseline vahe on rohkem kui kümme aastat,” sõnab Solvak. Noored usaldavad internetimaailma rohkem kui vanad. „Arvan, et noored on lihtsalt harjunud online-teenuste kasutamisega ja üle 65-aastased eelistavad pigem paberit ja pastakat,” lausub Solvak.
Solvaku uuringust „Eesti e-valijate uuring 2005–2017” nähtub 2017. aasta kohalike valimiste põhjal, et kõige rohkem usaldavad e-valimisi 25–34-aastased, kes on ka kõige aktiivsemad valijad. Pärast 45 eluaastat hakkab usaldus e-riigi vastu pisut kahanema ja 75–84-aastastest peavad e-valimisi usaldusväärseks vaid pooled hääletanuist.
Kuigi on aina enam neid valijaid, kes leiavad, et paberhäält on lihtne asendada e-häälega, on paberhäälega võimalik teha üks samm märksa kergemini kui elektroonilise häälega. See on oma valimissedeli rikkumine.
Kui valimisjaoskonnas on kehtetu sedeli tekitamine imelihtne, jättes kandidaadi numbri kirjutamata või sedelit sodides, siis elektroonilise hääle rikkumine on väga keeruline. Selleks peab olema palju aega ja tehnilist taipu. Siiski on kaks korda – aastatel 2013 ja 2015 – jõudnud hääletussüsteemi ka kaks n-ö rikutud sedelit. See tähendas sedeli rikkuja jaoks mitut tundi programmeerimist ja sisuliselt uue valimiseks vajaliku programmi loomist. Iga tavalise hääletaja jaoks on see raskem kui paberil.
„Kuivõrd digitaalmaailmas tagab krüptograafia sõnumi tervikluse, siis kehtetu sedel saab digimaailmas tekkida üksnes tahtlikult, isiku jõupingutuse tulemusel,” selgitab riigi infosüsteemi ameti (RIA) pressiesindaja Kati Tamm.
Kehtetu e-hääle ehk n-ö protestihääle andmisega jõudis avalikkuse ette 2015. aastal Märt Põder. Põder selgitas toona, et rikutud sedeli tegemine võttis tal aega ligikaudu kaks tundi, ent lõpuks sai kastike, kus kirjas fiktiivne tegelane Tarmo Jüristostein ehk kandidaat number 939, häälteserverisse saadetud.
Seetõttu nähtub ka valimisstatistikas, et 2015. aastal 176 329-st loetud e-häälest oli üks kehtetu. Tamm nendib, et inimene peab hääletusserveri kontrollimehhanismidega pingsalt võitlem, et kehtetut sedelit edastada.
Solvak selgitab, et sellise trikiga hakkamasaamiseks peab inimene põhimõtteliselt looma enda valimisrakenduse. „Põder ja ilmselt ka mõni endast avalikult mitte teada andnud inimene on kasutanud seda avatud lähtekoodi, et sisuliselt teha enda valimisrakendus ja hääletada sellega kandidaadi poolt, kelle poolt nad poleks saanud hääletada (kas täiesti välja mõeldud kandidaat või kandidaat, kes ei kandideerinud nende ringkonnas),” märgib ta. Võrreldes valimisjaoskonnas pabersedelile kritseldamisega on e-hääle rikkumine väga ajakulukas ja nõuab programmeerimisoskust.
E-hääle andmine võtab aega vaid mõne minuti ja on seega kõige aega säästvam valimisviis.
Mihkel Solvaku sõnul on kaks lootust, mida e-valimistega täidetud ei ole. Üks on noorte valimisaktiivsuse suurendamine. Näiteks ülemöödunud aastal toimunud kohalikel valimistel, kui esimest korda said oma hääle anda ka 16- ja 17-aastased, siis olid arvutitega üles kasvanud ja esimest korda valimisõiguse saanud noored küll agarad hääletajad, ent eelistasid oma valiku esitada paberil, mitte elektrooniliselt.
Üle-eestilistest küsitlusuuringutest selgus, et valimisõiguse saanud ligi 24 000-st 16- ja 17-aastasest noorest osales kohalikel valimistel ligikaudu 59%, mis on suurem aktiivsus kui kogu rahvastiku valimisosalus (53%). Solvaku sõnul täheldati samasugust fenomeni ka Austrias ja Norras. Ent 18–24-aastaste valimisaktiivsus on alates 2005. aastast püsinud üsna stabiilsena 10% piirimail ega pole märgatavalt suurenenud.
Solvaku tehtud uuringust selgus veel ka tõik, et ilmselt hääletab mingi osa perekondi koos. Ligi 45% juhtudest, kus kaks e-hääletajat kasutasid sama anonüümitud IP-aadressi, laekusid hääled ajaliselt väga lähestikku, mahtudes kümne minuti piiridesse, mis teadlaste arvates näitab selgelt perekondlikke hääletamismustreid. Üldse defineerisid uurijad kooshääletajateks 7–8% kõigist e-hääletajatest.
Teine on valimiste üleüldine populariseerimine. Riigikogu valimistel hääle andnute protsent kõikidest valimisõiguslikest kodanikest on püsinud aastaid 60 piirimail. Kõige väiksem valimisaktiivsus on seni olnud Euroopa Parlamendi valimistel, kus see jääb alla 50%. „Meil on toimunud üsna massiline varasemate pabervalijate muutumine e-valijateks – iga kolmas valija valib elektrooniliselt –, kuid valimisosalust see üles ei ole viinud,” ütleb Solvak ja lisab, et valimas käivad ikka need, kes soovivad.
