Eesti küberkonfliktide keerises, valikuteks kas kaitse või rünnak
NATO küberkaitsekeskuse korraldatud konverents, mis koondas eelmisel nädalal Eestisse üle 400 küberkonfliktieksperdi, rääkis küll kübersõjast ja konfliktidest teoreetiliselt, kuid sisuliselt oli nädal aega varem USA-s avaldatud ajaleheartikkel muutnud igapäevaelu.
1. juunil avaldas New York Times pika väljavõtte ajakirjanik David E. Sangeri uuest raamatust, mis rääkis sadadele intervjuudele toetudes sellest, kuidas USA president Barack Obama jätkas eelmise presidendi George W. Bushi ajal alustatud Olümpiamängude-nimelist kübermeetmete programmi ja käskis rünnata koodijupiga Iraani tuumarikastamiskeskust Natanzis. Selle tagajärjel lõhkesid keskuse reaktorid, kuid keegi ei saanud aru, mis selle põhjustas.
Ent Stuxneti-nimeline pahavara pääses paar aastat tagasi tuumakeskusest välja ja seda on nüüdseks läbi ja lõhki analüüsitud, eelkõige oletades, kas niivõrd erakordset kooditükki sai teha keegi muu kui mõne lääneriigi luureagentuur. Nüüd selgus, et nii see oligi.
Kerkis kaks olulist küsimust. Esiteks: kas nüüd on (ka NATO riikide puhul) aktsepteeritav rünnata oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks vaenlast võrgus. Teiseks: kas Eesti liitlane USA on võimeline heidutama potentsiaalseid vastaseid sellega, et neil oli juba aastaid tagasi olemas niivõrd tark meeskond, kes suudab arvuti teel teatud süsteeme hävitada.
„Pretsedent on muret tekitav,” ütles NATO küberkaitsekeskuse juht kolonel Ilmar Tamm kõnealuse juhtumi kohta. „Kui nüüd leitakse, et see on aktsepteeritav, siis ei teagi, kust seda piiri tõmmata.”
