Asüülitaotlejad Illukal-55 Foto: Ilmar Saabas

Suhtumises immigrantidesse asusid tabeli lõpuosas ka Läti ja Leedu, ent meie põhjanaaber Soome on näiteks 37. kohal.

Eesti inimeste immigrantidesse suhtumist analüüsides nimetas Kristina Kallas Balti uuringte instituudist peamise märksõna: ohutunne.

"Eestlaste immigratsioonimälu on väga negatiivne, sellest tulenevalt on inimesed alalhoidlikud. Sellest tuleneb, et alahinnatakse majanduslikku positiivset efekti ja ülehinnatakse kultuurilist negatiivset efekti, mida kardetakse, et immigratsioon endaga ühes toob," selgitas ta ja lisas, et Põhjamaades, kus suhtutakse immigrantidesse samuti ettevaatlikkusega, kaaluvad positiivsed majanduslikud argumendid teised üle.

"Meil on ajalooline kontekst, mis on kaalud teistmoodi pannud. Eesti inimene saab ka majanduslikust kasust aru, aga hirm on ikkagi suur," ütles Kallas. Tema sõnul mõjutab probleemi ka see, et poliitikud ei ole siiani hakanud kujundama positiivset fooni, et probleemi lahendada.

"Samuti on siin tehniline küsimus: diskrimineerimise vastu on raske kaitset saada, kohtu kaudu ei ole ühtegi pretsedenti loodud. Kui inimene tunneb end diskrimineerituna, ei tea ta, kuhu minna. Meil on küll tööalase diskrimineerimisega tegelemiseks asutused, aga sinna rahvuslikul pinnal toimunud diskrimineerimisega ei pöörduta. Kuna riik seda diskrimineerimist oluliseks ei pea, ei investeerita ka selle vastu võitlemisse," rääkis Kallas Eesti Päevalehele.

"Riik peab tegema juriidilise abi palju kättesaadavamaks, võrdõigusvoliniku eelarve mahtu peaks kasvatama, et ta jõuaks ka selle diskrimineerimise vormiga tegeleda."

Ka inimõiguste keskuse juhataja Kari Käsperi sõnul on Eestil jäänud tegemata olulised investeeringud sallimatuse ja diskrimineerimisega võitlemiseks. "Meil on ikka veel sadu tuhandeid inimesi, keda me pole suutnud edukalt lõimida. Varjupaigapoliitika on pagulasi tõrjuv, naistevastane vägivald ja diskrimineerimine vohab, puuetega inimesed kogevad igapäevaseid takistusi ühiskonnaelus osalemisel ning viimasel ajal on homofoobia ja rassism põranda alt välja tulnud," loetles ta. "Vähemuste diskrimineerimine ja sotsiaalne eraldatus on Eesti üks peamisi arengupidureid. Sellest tuleneb väljaränne, kannatavad atraktiivsus talentide jaoks ning ühiskonna sotsiaalne ja majanduslik jõukus."

"Sallivuse teemat oleme teadvustanud ja see on ka vihakuritegude mõttes valitsuse tegevusprogrammis sees," kommenteeris justiitsministeeriumi analüüsitalituse juhataja Jako Salla. Sellega tegelevad veel kultuuriministeerium, kes haldab Lõimuva Eesti strateegiat, ja siseministeerium, kes kujundab sisserännanute vastuvõtupoliitikat.

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna tõdes, et Eesti ees on väljakutse, mille tõttu ei tasugi meid teiste riikidega võrrelda. "Meid on väga vähe, 1,3 miljonit inimest. Liiga palju on meie seas neid inimesi, kes on jäänud kõrvale, kas tervislikel või sallimatuse põhjustel või sotsiaalhoolekande teenuste puudumise tõttu. Aga nende inimesteta meil ei ole võimalik seda riiki järjepidevalt hoida ja pidada," ütles ta. Tsahkna täiendas, et uus valitsus kavatseb toetada mitut n-ö maha jäänud ühiskonnagruppi, näiteks luuakse elatisabifond ja suurendatakse lastetoetusi. "Sotsiaalprobleemidele tuleb leida lahendused, nii et me suudame kõik inimesed oma riigi ülesehitusse kaasata. Sallivuse probleem on ühiskonnas laiem. Kõik inimesed peavad aru saama, et selleks et riiki üleval pidada, peame omavahel paremini läbi saama. Sallimatuseks ei olegi ruumi."

Värske sotsiaalse arengu indeksi uuringu kohaselt on Eesti kokku maailma 133 riigi pingereas 23. kohal ja eelmise aastaga võrreldes neli kohta langenud. Riikide pingerida koostab Social Progress Imperative koostöös maailma suurima audiitorfirmaga Deloitte.

Hea lugeja, kui oskad tuua näiteid immigrantide vastase sallimatuse kohta Eestis, siis saada oma lugu aadressile rahvahaal@delfi.ee !

Loe lähemalt uuringutulemustest!