Repro

Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseadus oli üliliberaalne. Asutavas kogus tooni andnud sotsialistid jätsid Eesti ilma presidendita, nähes temas isevalitsejat, ja surusid läbi nn rahvavalitsuse idee. Kuigi põhiseadus toimis tavatingimustes tõrgeteta, hakkas 1920. aastate keskpaiku kostma selle aadressil kriitikat. Esijoones heideti põhiseadusele ette presidendi puudumist. Väideti, et president peaks etendama tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse erimeelsuste puhul, kuid kuna presidenti pole, on parlament võimu haaranud ja hakanud oma tahet valitsusele peale suruma. Parlamendi domineerimisest väideti tulenevat ka sagedased valitsuskriisid.

Jutt võimude tasakaalu puudumisest polnud asjakohane. Ühelt poolt eeldaski parlamentarism riigikogu eelisseisundit. Teisalt aga ei põhjustanud valitsuskriise mitte riigikogu, vaid paljuparteilisus. Tavaliselt nelja-viie erakonna esindajatest koosnenud valitsused astusid enamasti tagasi koalitsioonisiseste vastuolude tõttu. Koalitsiooni lagunemist olnuks aga ka presidendil väga raske vältida.

Ka põhiseaduse muutmist arutanud juristid jõudsid järeldusele, et riigijuhtimisel ilmnenud puudused ei tulenenud põhiseaduse vildakusest.

Idee põllumeestelt

Esimesena koostasid uue põhiseaduse eelnõu põllumeeste kogud Konstantin Pätsi eestvedamisel, esitades selle riigikogule 1926. aastal. Aga kuna sotsialistid seisid kavale vastu ja ülejäänud erakonnad jäid ükskõikseks, suri see projekt loomulikku surma. Kuid põhiseaduse muutmise idee elas edasi ja leidis tasapisi toetajaid.

Kollaaž rahvahääletust puudutavatest ajalehepealkirjadest. Rahulolematu rahvas otsustas kolmandal katsel põhiseadust muuta.
Reprod
1930. aasta lõpus Eestisse jõudnud ülemaailmne majanduskriis tõi kaasa elukvaliteedi halvenemise, rahulolematuse ja poliitilise ebastabiilsuse. Sellises olukorras hakkasid põhiseaduse muutmist nõudma vabadussõjalased. Nende survel koostas IV riigikogu uue põhiseaduse eelnõu ja esitas selle otsustamiseks rahvale.

See eelnõu kukkus esimesel rahvahääletusel (august 1932) ülinapilt läbi: selle vastu anti 50,8% hääli. Läbikukkumise põhjused olid süvenev rahulolematus seniste valitsejatega, uue põhiseaduse pooldajate nõrk kihutustöö ja kahe mõjuka poliitilise koondise vastuseis. Vastaste seas olid ootuspäraselt sotsialistid ja ootamatult ka vabadussõjalased, kes leidsid, et eelnõu on liiga tagasihoidlik, ja kutsusid üles hääletama selle vastu, lubades ise koostada uue põhiseaduse.

Kriitika: kuna presidenti polnud, haaras parlament võimu ja hakkas oma tahet valitsusele peale suruma.

Novembris 1932 esitasidki vabadussõjalased rahvaalgatuse korras põhiseaduse muutmise eelnõu. Aga nende suhted parlamendiparteidega olid sedavõrd teravad, et V riigikogu hakkas vabadussõjalaste algatust blokeerima, koostas põhiseaduse muutmiseks oma projekti ja esitas selle juunis 1933 teisele rahvahääletusele. Selleks ajaks oli aga üldine rahulolematus paisunud enneolematult suureks ja paljud valijad kasutasid hääletust meelsuse väljendamiseks. Tulemus oli rabav: 2/3 hääletas riigikogu eelnõu vastu.

Ei jäänud muud võimalust, kui korraldada kolmas rahvahääletus vabadussõjalaste eelnõu üle. Põhiseaduse ümber vallandus ülimalt äge võitlus. Muutmise kõige vihasemad vastased olid endiselt sotsialistid, aga ka enamik teisi „vanu erakondi”, kes kahtlustasid vabadussõjalasi diktatuuri kehtestamise soovis. Põhiseaduse muutmist pooldasid kõige tulisemalt loomulikult vabadussõjalased, kuid vahetult enne rahvahääletust hakkasid neid toetama ka põllumeeste kogud. Kolmandal rahvahääletusel oktoobris 1933 andis ligi kolmeerand valijaid hääle põhiseaduse muutmise kasuks.

Muudatustega loodi rahva valitava ja laialdase võimuga presidendi ametikoht ning kärbiti riigikogu võimu ulatust ja riigikogu liikmete arvu. Ehkki põhiseadus vormiliselt jõustus, ei hakanud see 1934. aasta 12. märtsi riigipöörde tõttu kunagi täies mahus tööle. Võimu haaranud Konstantin Päts kasutas vabadussõjalaste põhiseadust – seda osalt rikkudes ja vaieldavalt tõlgendades – autoritaarse korra kehtestamiseks.

Graafika: Toom Tragel