Eesti Vabariigi aastapäeva kõned: kuidas meil läheb?
Praeguseks on meie teine iseseisvusperiood kestnud peaaegu sama kaua kui esimene. Ühiskonnategelased ja tipp-poliitikud toovad esile mõtteid, mis suunas Eesti liigub ja mis teid pidi peaks meie riik edasi liikuma, et tagada turvaline ja hooliv keskkond.
Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves palus oma kõnes mõtiskleda selle üle, mis on see meie Eesti elu. Ta tõstatas küsimuse, kas Eesti on vaid koht, kus elatakse, sest siia juhuslikult sünniti, või siiski midagi enamat. „Meie küsimustest õhkub sageli kahtlust nii enda valikute kui ka riigi suhtes. Ses rahulolematuse talves vaevab meid kasvav ebakindlus: mis meist saab? Sest sadamad, kuhu oleme pürginud, on osutunud ise samuti tormidele valla olevaks.” Ilves küsis, mis saab meie Eesti elust, väljendades murelikkust selle üle, et oleme läinud liiale oma riigi ja enda valikute mahategemisega. Samuti küsis ta, mis meist saab, kui aina rohkem inimesi kolib Eestist mujale. Ent ta toonitas, et meie enda suhtumine kaasmaalastesse pole teps mitte väiksem häda.
Ansip loobub troonist
Peaminister Andrus Ansip läks oma kõnes Tartu linnapea vastuvõtul Vanemuise kontserdimajas tema enda sõnul tavatult isiklikuks. Ta rääkis sõnavõtus väsimusest, mis inimesi on majanduskriisis tabanud, selle väsimuse võitmisest, ning tunnistas, et järgmist valitsust ta enam ei moodusta. „Riigina on Eestil juba täna positiivne kuvand: vaoshoitud riigirahandus, korras riik, innovaatilisus. Loodan tõesti, et Eestil hakkab minema paremini.”
Ansipi sõnul võib meie püüdlusi ja käekäiku ohustada Euroopa Liidu ja euroala lahenduseta probleemide kõrval veelgi enam meie endi süvenev väsimus teadmatusest tuleviku suhtes ja väsimus igapäevastest muredest.
Riigikogu esimees Ene Ergma tõi Toompeal lipu heiskamisel peetud pidupäevakõnes esile, et okupatsioonide ajal Eesti Vabariigi taastamise nimel tegutsenuid tunnustades näitas parlament, et riigi moraalne kohus oma kodanike ees on neid mitte maha vaikida ega unustada. „Eesti iseseisvuse nimel tegutsemise tunnustamine annab ühtlasi käitumisjuhise praegustele ja tulevastele kodanikele otsustavates olukordades valiku tegemisel.” Samuti pani Ergma oma kõnes rõhku sellele, et ühiskonnas üles kerkinud probleemide lahendamiseks on oluline pidada arukat mõttevahetust, kus inimesed arutlevad üksteist kuulates ja üksteise seisukohtadest lugu pidades.
Ene Ergma järel kõnelnud Eesti evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Andres Põder ütles, et maailm ja Eesti vajavad inimesi, kes suudavad oma tegevuses näha tervikut. Olgu nendeks poliitikud, kellel on silma millegi enama kui enda erakonna huvide jaoks. Ettevõtjad, kellel on südant palju suurema kui omakasu jaoks. Linlased, kes mõistavad maarahva muresid. Kodused, kes ei unusta rahvuskaaslasi laias ilmas. Rahvas, kes näeb end osana inimkonnast. Üksikisikud, kes on teinud teadliku valiku elu lõhkuvate, osadeks lammutavate huvide ja jõudude vastu. Inimesed, kes mõistavad, et tervikut ei saa olla ilma Jumalata, tema armastuse tööriistaks olemata, kelle suurimaks rõõmuks on teistele rõõmu valmistada. „Rõõmustagem, et selliseid inimesi on väga palju, rohkem, kui suudame teada ja nimetada.”KommentaaridPaul-Eerik Rummo
kirjanik (Reformierakond)
Kõigis olulisemates kõnedes oli tunda üht ja sedasama ootust – et ühiskonna dialoog iseendaga muutuks avatumaks ja elavamaks, targemaks ja konstruktiivsemaks. See on miski, millesse saab tõesti igaüks anda oma jõukohase panuse.
Valdo Randpere
poliitik (Reformierakond)
Mulle meeldis kõige enam Ansipi kõne, mis oli inimlik ja südamlik. Ansip on tavaliselt oma kõnedes selline, kuidas öelda, läbitungimatu, pokerface’iga. Seekord oli minu arvates super kõne. Seda enam, et ta kirjutas selle ise.
