Eia Uus ootab Taimaale Eestist kaaslasi
Ka tänavu oodatakse haridusministeeriumis hea õppeedukuse ja inglise keele oskusega 14-15-aastaste õpilaste avaldusi, kes sooviksid Taisse õppima minna. Aukonsul võtab enda kanda nii konkursi läbinute
12 000-dollarilise õppemaksu kui ka ülapidamiskulud. Aastase õppimise järel saab õpilane rahvusvaheliselt kehtiva koolitunnistuse (IGCE), valdab vabalt inglise keelt ja võib julgelt mõelda haridustee jätkamisele mõnes välismaa õppeasutuses.
Palivere tüdruk Eia Uus (14) õpib Tai rahvusvahelises koolis juba üle poole aasta ja kutsub endavanuseid julgelt konkursil osalema. Elavalt zhestikuleerides ennetab ta kõik kõhklused: "Pole võimalik, et seal hakkama ei saa. Isegi inglise keele oskuse pärast pole vaja pabistada. Mõned ütlevad kooli tulles ainult "jess, nõu ja sorri", aga igapäevase suhtlemise käigus hakkab keel iseenesest külge."
Eia sõnul pole lapsevanematel mingit põhjust peljata kohalike narkoprobleemide ja prostitutsiooni pärast, sest koolis valitseb range kord. "Meid hoitakse nagu kassipoegi," kinnitab ta. Küll aga annab võõras keskkonnas viibimine tema sõnul tohutu kogemuse ja kindlustunde.
Möödunud aastal, kui Eia ise konkursil osales, ta oma edusse ei uskunud: "Inglise keele test läks küll hästi, aga tunnistusel oli mul peale viite ka neljasid," on tüdruk tagantjärele enesekriitiline. Seda suurem oli rõõm, kui talle endale lisaks said kooli sisse ka kolm sõpra Noarootsi gümnaasiumist. "Ma lihtsalt röökisin suurest õnnest," meenutab ta.
Taimaa kohta teadis Eia Uus enne sõitu peamiselt kaht asja - see on kaugel ja seal on soe. Seetõttu tundus sõit enne pikka ja pimedat talve veel eriti meeltmööda. Kõheduse, kuidas ta võõral maal üksi hakkama saab, kaalus üles tohutu põnevus. Ja pabistada polnudki vaja. Ainus moment, kus tüdrukul pisut kõhe hakkas, tekkis Bangkoki lennujaamas. "Meil oli vastas üks shotlane ja ma ei saanud tema ühestki sõnast aru." Edasi tegeles eestlastega juba üks noor ameeriklanna, kellega suhtlemisel polnud mingeid probleeme.
Oma koolist räägib Eia Uus ainult ülivõrdes. "Juba esimene mulje koolimajast oli võimas - kaugelt üle metsa paistab suur loss," meenutab ta. Nüüdseks on Eiale vähemalt niisama sügava mulje jätnud ka kooli seinte vahel toimuv ning Austraaliast, Uus-Meremaalt ja Inglismaalt pärit õpetajad. Õpilasi on 450, kokku 28 rahvusest.
"Taisid on üle poole, peamiselt rikaste lapsed," kirjeldab Eia. Seetõttu peetakse koolis lugu nii kohalikest kui ka Euroopa traditsioonidest. Hea meelega õpiks tüdruk selgeks ka kohaliku keele, aga nii suurtele algtaseme kursusi ei korraldata. See-eest õppivat taid väga innukalt eesti keelt.
Rahvuskaaslastest õpilasi võetakse Eia sõnul koolis ühtse meeskonnana. Eriti jäävad eestlased tema sõnul silma laululembuse ja sportlikkusega.
Kõige suurem üllatus, mis Eia Uusile võõral maal viibides osaks sai, oli taide konservatiivsus. Enda arvates igati ontliku õlapaeltega kleidi alla pidi ta panema valge pluusi, et endast mitte vale muljet jätta. Samas tunnistab Eia, et poolpaljalt ei saa riietuda juba ainuüksi jaheduse pärast. Õues on küll 35 kraadi sooja, aga õhk klassiruumides on jääkülm.
Kord koolis on tüdruku kinnitusel range: "Kell seitse ärkame, seejärel käime dushi all ja läheme sööma. Vaadatakse, et me õigel ajal toast välja saaksime ega näiteks dresse maha ei unustaks. Kui kell heliseb, siis joonduvad kõik koolimaja ees ja direktor peab kõnet. Pärast koolipäeva minnakse huviringidesse ja õhtust sööma. Kodusteks töödeks on ette nähtud poolteist tundi. Kes varem valmis saab, see loeb või kirjutab kirja." Eia jaoks ei tundu selline vabaduse piiramine sugugi ahistav, ta jääks heameelega kooli veel kolmeks aastaks. Seejärel kavatseb ta astuda mõnda Ameerika ülikooli. Tüdruku kaugem unistus on saada sama heaks õpetajaks nagu need, kes talle Taimaal praegu koolitarkust jagavad.
