Kultuuripärandi säilimise eest saab seista igaüks ka paragrahvita. Arno Mikkor (EPL arhiiv)

68 riigikogulast algatas aprillis muinsuskaitsekuu tähistamiseks suure käraga põhiseaduse muutmise eelnõu, millega soovitakse lisada Eesti kõige tähtsamasse seadusesse uus paragrahv. Parlamendiliikmete arvates haigutab kultuuripärandi kaitset puudutavates seadustes nii suur auk, et selle täitmiseks on vaja uut pügalat põhiseaduses, kus igaüht kohustatakse kaitsma nii eesti kui ka teiste rahvaste kultuuripärandit.

Paistab aga, et eelnõu kirjutamise ja väljakuulutamise suures tuhinas ei ole riigikogulased kellegi teisega aru pidanud. Riigikogu põhiseaduskomisjoni tellitud ja äsja avalikustatud õiguse asjatundjate eksperdiarvamused teevad plaani enam-vähem maatasa.

Kõige kaalukamad on kindlasti põhiseaduse ühelt loojalt Jüri Adamsilt põhiseaduskomisjoni saabunud seisukohad. Ta märgib esiteks, et ei saa aru, miks ei ole kultuuripärandi kaitsega seotud puudused lahendatavad muul moel kui põhiseaduse täiendamisega. Adamsi sõnul paistab eelnõu selgitustest, et valdkonna probleemide seadusandlikul teel lahendamiseks piisaks ka eriseaduste täpsustamisest. „Põhiseaduse täienduse järele puudub vajadus,” nentis Adams kokkuvõttes. Tema hinnangul võib plaanitava uuenduse tagajärjel põhiseaduse prestiiž koguni langeda.

Arutelu jätkub sügisel

Peale Adamsi on oma hinnangu riigikokku lähetanud ka õiguskantsler Indrek Teder ja Euroopa Kohtu kohtunik Uno Lõhmus. Ka Lõhmus avaldab arvamust, et kultuuripärandit peaks saama kaitsta eriseadusi muutes ja pole vaja kohe põhiseaduse kallale minna. Õiguskantsler Teder muretseb oma kiirhinnangus muu hulgas veel selle pärast, et põhiseadust ei hakataks muutma rasketel aegadel, sest „see külvab ebastabiilsust ja võib avada tee ebakohasteks kuritarvitusteks”.

Põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde selgitas omalt poolt, et ka komisjonis on neil tekkinud tõsiseid kahtlusi selle muudatusettepaneku mõttekuses. Paraku näeb riigikogu töökord ette, et komisjon ei saanud oma viimasel istungil, kus ekspertide arvamusi kuulati, teha muud, kui suunata eelnõu sügisel esimesele lugemisele. „Küsisime ka eelnõu esitajate esindajate käest, kas nad oleksid nõus eelnõu ise tagasi võtma, aga nad polnud valmis seda tegema,” märkis Linde.

Linde avaldas lootust, et ehk annab aeg ilmtingimata põhiseadust muuta soovivale riigikogulasele arutust. „Töökorra kohaselt peab selliste eelnõude esimese ja teise lugemise vahele jääma vähemalt kolm kuud ning enne viimast lugemist tuleb omakorda kuu aega oodata. Ehk jõuab selle aja jooksul ka eelnõu algatajatele kohale, et muudatust pole siiski vaja,” ütles Linde.