Filmi “Tuulepealsed leelod” režissöör ja “Leelo” taasleidja Enn Säde selgitab Päevalehele antud intervjuus, kuidas film sündis ning miks oli vaja see taastada.
•• Miks oli vaja taastada 1969. aasta dokumentaalfilm “Leelo” ja selle saatusest lisaks ka dokumentaalfilm teha?
Kalju Lepik ütles kusagil, et kõigepealt klaari iseennast ära. Mina laiendan seda ajaloole, kultuuriloole: klaarigem ennast ära. Tänini pole kirjutatud Eesti filmiajalugu. Arhiivid on läbi töötamata. Meil ei ole lõpuni lahti kirjutatud filmide nimestikkugi – neist filmidest, mis on Eestis üldse tehtud. Heino Pedusaar (helirežissöör – toim), kellest tegin kunagi filmi, võttis kõik plaadid, mis on Eestis eestlaste poolt kunagi salvestatud, ja pani nimekirja. See oli tema 50 aastat kestnud elutöö See on nüüd kõik masinas, otsingumootoritega. Kui midagi on vaja, siis selle leiab kergesti. Filmide puhul sellist asja ei ole.
•• Selle puuduse tõttu ei teadnudki keegi, et “Leelo” originaal oli alles. Kas olite üks väheseid, kes koopiast teadis?
Ükshaaval pigistades võib ju leida neid, kes sellest siiski teadsid, aga mitte palju. Keegi ei teadnud aga, kas see on alles ja kus see on. Jüri (režissöör Jüri Müür – toim) jõudis sellest, oma esimesest dokumentaalfilmist, tollal teha ühe põrandaaluse koopia. See oli tol ajal väga suur asi. See koopia tehti Riias ja oli ebaseaduslik värk, tehtud stuudio direktori loata. Hiljem küll stuudio maksis. Koopia pandi kõrvale.
•• Kust te selle koopia nüüd üles leidsite?
Sõitsin filmiarhiivi, seal on Sirje Hallaste, kes kunagi töötas Tallinnfilmis labori juhatajana. Tema vaatas kõik kohad läbi, ei leidnud. Ma teadsin, et Tallinna linnakomitee oli tellinud kaks koopiat, uurisin ka seda võimalust. Siis helistab Sirje ühel hommikul ja hüüab heleda häälega: “Enn, ma leidsin! See on läbi kandmata, vist on Jüri koopia.” Sõitsin kohe kohale. Nii kui saksakeelseid subtiitreid nägin, sain aru, et see on see. Film oli täiesti punaseks pleekinud. Nüüdseks restaureeritud “Leelo” on tänapäevase tehnoloogia ime.
•• Mis siis “Leeloga” juhtus?
Ühel hetkel, kui film oli veel pooleli, tuli käsk see Moskvasse viia, mida ju mitte kunagi selles staadiumis ei tehtud. Arhiivis on alles vaid venekeelne montaazˇileht. Isegi lauludele on Jüri omakäelised tõlked lisatud. Tõenäoliselt oli initsiaator Furtseva (Nõukogude Liidu kultuuriminister Jekaterina Furtseva, kes käis ka juubelipeol ning on Müüri filmis vaatajate seas näha). Nagu kinnitab minu filmis Arnold Green, oli Furtseva suhtunud kogu laulupeotralli väga negatiivselt, nimetades pidu natsionalistlikuks. Ja sealt see tõenäoliselt lahti läkski. Kes Moskvas käis, ei tea. Mitte Jüri. Kui film tagasi tuli, oli Tallinnfilmi “vanapunastele” selge, et nii seda filmi teha ei saa.
•• Müüri film laulupeost on nagu muinasjutt laulvast rahvast! Seal pole peaaegu nähagi, mis “Leelost” edasi sai?
Ilmselt tuli keskkomiteest kõva köhatus. Üldlaulupeo peokomisjoni esimees Arnold Green (tema tahtel oli filmi vahepeal isegi esialgsest pikemaks tehtud, Lõuna-Eesti vaateid lisatud –toim) oli kõrvale tõrjutud ja ise löögi all. Tallinnfilmi vana seltskond, kellega Jüri oli algusest peale kakelnud, vajutas kõiki pedaale ja reageeris üle. Jüri saatis nad pikalt ja taandus. Ja siis hakkas tööle Tallinnfilmi partorg Jevgeni Rosental, iseõppinud filmimonteerija, keda omaaegsetes multifilmide dublaazˇides nimetatakse Eugen Rosentaliks. Tõenäoliselt KGB usaldusisik. “Isamaast” läheb teine salm välja, kolmanda salmi sisse monteeritakse Eesti revolutsionääride monumente. Rosental hakkas filmi toppima kommunistlikke füürereid. Jüril polnud neid filmitudki, need võeti nüüd teistest filmidest. Kust tulid täpsed juhtnöörid, ei tea. Ka Rosentali kohta pole kusagil dokumentides ühtegi viidet, et tema seda üldse tegi. “Leelosse” tehti üle 120 väiksema ja suurema muudatuse.
•• Kuidas “Leelo” restaureeriti?
Me restaureerisime (Jevgeni) Rosentali ja Jüri (Müüri) filmist kokku tagasi Jüri filmi. Rosentali filmi negatiiv on olemas. Filmil on kolm osa, teine osa koosneb lauludest ja need on ka siin peaaegu üks ühele võetud Jüri filmist, ainult kärbitud. Rosentalil oli vaja sisse panna Eugen Kapi “Laul Lenini partei”, mis oli kolm minutit pikk, ja siis ta kärpis teisi laule igalt poolt. Üks niisugune jupp on kadunud ja seda ei saanud kuidagi asendada, sest ümbermonteerimise puhul läheb filmitehnilistel põhjustel palju juppe kaduma. Tõstsime teistest kohtadest üldplaane. Isegi Soome digilabor on puhevil – ka nemad teevad sellist tööd esimest korda.
Saksakeelsed subtiitrid on päris hästi ära kustutatud, mõnes kohas oleme sama kaadri võtnud teisest kohast, kus on ilma tiitriteta. Näiteks võtsime teisest kohast tiitriteta sama kuldse metsa. Mõnes kohas on aga pildil pikk jupp puudu ja seda ei taasta kuidagi – lauluga peab ju sünkroonis olema. Siis kordame mõnda kaadrit. Ka “Isamaas” pidime ühe kaadri kordusena panema – see võib silma jääda. Heli on filmil osaliselt uus, osa on “Leelo” omaaegse helioperaatori Ülo Saare originaalsalvestused ja osa saadud Eesti Raadiost laulupeo salvestusest.
•• Mida peaks “Leelo” ära klaarima?
Ennekõike püüdsin oma dokumentaalfilmis taastada selle õhustiku, kus sündmused toimusid. Sageli pidid tollased inimesed keeldude-käskude segapuntras laveerima, valetama, kaasa jooksma. Ennekõike seda. Eks ma ise ole selle aja läbi elanud. Ebaloogilised kaklused ja sekeldamised, mida ei oska nüüd enam seletada.
