Enno Tammeri intervjuu Aino ja Ülo Veidega

Ema-isa otsivad tüdrukuid surmani

Öelge ausalt, te tüdinenud ei ole? Olete igal sügisel nagu valveabielupaar, vabandust väljenduse eest, kes minusugustel kirjatsuradel Estonia teema jaoks kohe võtta.

Aino ja Ülo (nagu ühest suust): Ei ole, me just tahame, et Estonia oleks päevakorral, et see teema ei sumbuks.

Valus ei ole, kui sellest tuleb jälle ja jälle rääkida? Kui tuleb minusugune, palub meenutada.

Aino ja Ülo (nagu ühest suust): On ikka. Ei saa ju seda unustada.

Aino: Pärast seda on raske küll. Elad kõik nagu uuesti läbi, meenuvad pisiasjad. Aga muidugi, eks see kõik on ka päevast päeva meeles. Aga sügisel tunne võimendub, september on väga raske. Nii on kõigil, kellega läbi käime.

Kui küsin, kas te tüdinenud ei ole, siis mõtlen, kas ei teki juba mingi tõrge – et ei taha enam sellest rääkida. Et milleks see kõik?

Aino: Ei, ei mitte mingil juhul.

No, et mis sest enam, on juba räägitud küll ja küll.

Aino: Vastupidi, ongi probleem, tahaks, et sellest räägitaks.

Täna (see oli eelmisel nädalal – E.T.) registreeriti Estonia huku tegelike põhjuste väljaselgitamise mittetulundusühingu. Te hing ei anna rahu?

Ülo: Ei anna jah.

Tahate ikka ise tõde otsida?

Ülo: Tahan oma lapsed kätte saada. Vähemalt teada, mis nendega juhtus.

Kardan, et neid, kes usuvad, et veel annab midagi teha, on väga vähe.

(Vaikus. E.T.)

Kardan, et nii kurb kui see ka ei ole, ei tule sellest midagi välja.

Ülo: Meie arvates on asi nii, et Rootsi kaitseministeeriumil on kõik andmed olemas. Ei oleks vaja mingit uut uuringut ega midagi. Kui vaid saaks Rootsi ühiskonna nii palju üles ärritada, et nad suruvad oma asjamehed vastu seina. Siis võib tõde välja tulla, siis pole vaja peita ja varjata kadunud inimesi.

Kahtlus räägib kaheksa inimese võimalikust pääsemisest ning nende edasisest varjamisest. Kaheksa hulgas on ka teie kaksikutest tütred. Terve mõistus ei taha uskuda, et see võimalik on. Aga te ei taha sellega leppida? Te ei taha uskuda rahvusvahelist komisjoni?

Aino: Ei.

Ülo: Absoluutselt ei. Meil on nii palju meremehi käinud, keegi ei usu komisjoni. Käis kaks pauku, mõni sekund oli vahet, mitte minuteid, nagu räägitakse.

Teie loodud ühing kannab kõlavat nime – Estonia tegelike hukupõhjuste väljaselgitamise ühing. Kuidas te oma tegevust ette kujutate, kuidas te hakkate neid tegelikke põhjusi välja tooma?

Ülo: Kogume informatsiooni nii palju, kui saab. Rootsis tegutseb umbes sama ühing. Vahetame omavahel informatsiooni. Püüame avalikustada... Et ei sumbuks, et ei summutataks.

Huvitav, kust te teate, et tõde on varjus Rootsi kaitseministeeriumis?

Ülo: Me teame seda.

Kuidas? Mille põhjal?

Ülo: Juhin tähelepanu, et Rootsi kaitseministeeriumi ametnikud surusid end komisjonidesse. Rootsi-poolne komisjoni esimees Forssberg oli kaitseministeeriumi nõunik. Kui tema läks, pandi ametisse uus, kes oli ka kaitseministeeriumi nõunik.

Suurima omasteühingu sekretäriks oli Rootsi kaitseministeeriumi vastuluure osakonna kapten. No mis on sõjaväelastel pistmist ühe eralaeva hukkumisega?

Rootslastel oli mitu ühendust, aeg-ajalt tegid need lärmi, kuid nende tegemisi ei ole saatnud läbimurre. Miks te arvate, et teil läheb teisiti?

Ülo: Olen käinud Rootsis. Nad ju usuvad kõike, mis nende valitsus teeb ja ütleb. Nad ütlevad mulle, et ega siin ole Aafrika. Suurem osa usub valitsuse juttu. On ka osa, kes ei usu ja neil on väga raske oma arvamist läbi lüüa.

Ikka jõuame tõdemuseni, et inimestel ei ole kerge omaks võtta, et võis olla midagi muud kui rahvusvaheline komisjon on öelnud.

Ülo: Ei taheta omaks võtta jah. See oleks Rootsi riigile, mis suutnud pääseda viimastest sõdadest ja küüditamistest, hirmus löök, kui selguks, et oma riik võib olla kuidagi seotud põhjaminekuga. Või et teab ja varjab.

Teil aga püsib oma siseveendumus, et Rootsi valitsus on segatud ja varjab midagi.

Ülo: Jah.

Aino: See on riikidevaheline vandenõu.

Inimesed tõrjuvad vandenõuteooriat. Seda peetakse haigete, et mitte öelda hullude inimeste mõtteks.

Ülo: Miks on siis nii palju vastamata küsimusi? Tuukrid võtsid üle 60 tunni videolinte. Ei mingit kasu. Tuukrid olid kolm ja pool tundi komandosillal ja me ei tea ikkagi, kes olid sillal. Kas tuukrid käisid komandosillal magamas või? Pange kell käima, näete, kui pikk aeg on kolm ja pool tundi.

Sillalt tehtud videod on alles, aga neilt ei näe eriti midagi ega kedagi.

Ülo: Ei ole selgust. Kui kaamera läheneb kehale, siis järgneb udupilt. Samas baaris näeme pudelisilte. Öelge, mis see on? See on võltsing.

Nõustun, et komandosilla videod on nõrk koht. Rääkimata et eestlane Aarne Valgma pidi nägema, mida tuukrid teevad, kuid juhtus teisiti.

Ülo: Ta oli tuukrilaeval soomlasega ühes kajutis, kes hoolitses selle eest. Pärast aga ei tulnudki välja, kellega.

Või võtame kas või kapten Pihti juhuse. On videolõik televisioonist, kus Mariellalt väljuvas kiirabiautos oli näha meest, kelles paljud tundsid ära kapten Pihti. Rootsi politsei ütleb, et me teame, kes oli kiirabiautos. Teavad, aga ei lase edasi uurida, kes siis. Nad varjavad. Miks?

Aino: Kui kõik on õige, no mis saladus see siis on?

Nüüd asute avalikult ühenduse kaudu vaidlema rahvusvahelise komisjoni leitud kolme huku põhjusega – konstruktsiooniviga, tormine meri, suurem kiirus.

Ülo: Me ei vaidle nii väga kolme põhjusega. Kuigi see kiirusejutt on vist ikka jama jutt. Kõik need laevad sõitsid umbes viieteist sõlmega. Samas hakkab tagantjärele tilkuma infot, et majakate raadiolokaatorite andmeil oli kiirus oli enne maha võetud. Saan vist varsti täpsema analüüsi.

Te olete siin kui eradetektiiv?

Ülo: Keegi peab asja ajama.

Aino: Ja see, et kellaaeg lepiti kokku. No kuidas saab õnnetuse kellaaegasid kokku leppida?

Ülo: Ja lepiti kokku, et kapten oli sillal.

Umbes selline sõnastus jäi, jah, mis ei tee just komisjonile au.

Ülo: Samas liiguvad jutud, et kapten lasti teiste hirmuks kohe maha. Ja keegi ei tea ju, mitu laipa sillal on.

On üks kahest, kas Rootsis suudetakse suruda need kaitseministeeriumi asjamehed vastu seina ja saadakse dokumendid. Või tuleb uuesti alla minna.

Uuesti alla minekuga on aga paraku nii – keegi ei saa välistada, et vahepeal on seal käidud ning ühtteist kohendatud.

Ülo: Midagi ikka annab otsida. Kõike ei jõua ju kõrvaldada. Ja miks Rootsi valitsus valis esimese hooga laeva katjaks Hollandi firma, mis tegeleb tuumajäätmete katmisega? See, kuidas katmist kavandati, jättis mulje, et ei taheta merd mürgitada.

Psühholoogid on püüdnud mõtestada neid omakseid, kes arvavad, et nende lähedased elavad. Psühholoogid mõtestavad, et see vandenõuteooria annab teile lootust, seepärast peategi seda võimalikuks.

Aino: Ei ole päevagi kahelnud, et tütred on elus.

Ülo: Vastaku küsimustele, mis on vastamata.

Luues huku tegelike põhjuste väljaselgitamise ühingu, usute, et saate küsimustele vastused. Usute, et jõuate oma küsimisega kuhugi?

Ülo: Jaa, üksikisikuid ei võta keegi jutule. Ühinguna on lootused suuremad.

Mida teie ühing ikkagi tegema hakkab? Kuidas kujutate näiteks Eestis oma tegevust ette?

Ülo: Tahame minna Laari juurde. Laar oli ka siis pukis, kui laev põhja läks. Läheme uuesti Eesti politseisse, et nõuda infot.

Olen saanud ju palju ja erinevat teavet, ka meestelt, kes merd sõidavad. Aga sellega on nii, et algul ta räägib, siis mõne aja pärast aga võtab sõnad tagasi, et ei ole eales midagi öelnud. Neist tuleb ka aru saada, neil on perekond taga, lapsed, töökoha kaotamise hirm.

Vähesed julgevad tunnistada.

Kuidas te need viis aastat vastu olete pidanud?

Aino ja Ülo: Võtsime ühe vana majalobudiku ja tegime selle ringi. See võttis aja ja energia, viis mõtted eemale, väsitas õhtuks.

Ülo: Tööl käin ka. Olen AS-i Viisnurk jaoskonnajuhataja. Aga elukutselt olen laevamehaanik.

Nii et laev ja meri ja torm ei ole teile sugugi võõras?

Ülo: Ei ole võõras. Tean torme ja laevu. Ning päris udu mulle ei saa ajada.

Sellepärast ei tahagi komisjoni tõde uskuda?

Ülo: Jah, täpselt ning olen väga paljude meremeestega ka rääkinud.

Kogenud kapten Moik tunnistas, et peab usutavaks komisjoni toodud põhjusi, kuid viitab ka neljandale võimalusele. Mis ei ole plahvatus.

Ülo: Ma ei eita kolme põhjust. Kuid on liialt palju lahtisi küsimusi.

Te olete paljude omaste ja pääsenutega rääkinud.

Ülo: Jaa, oleme väga paljudega rääkinud, nad käivad siiamaani meil.

Teil on kodus nagu minikomisjon.

Ülo: Nad tulevad, lasevad end lõdvaks. Siin on omasuguste ring. Võid rääkida vabalt. Teised ei tarvitse meist aru saada.

Kuid kuidas vaatavad teid need, kes ei kuulu sellesse omasuguste ringi. Tunnetate erinevust?

Aino: Teistele on teema võõras.

Ülo: Ega teised julge sel teemal rääkida. Aga oma ringi inimesed tulevad ja tahavad justkui tühjaks rääkida. Üks või teine neist on jälle kellegagi kohtunud, midagi kuulnud. Nii see info koguneb.

Vabandust, aga väljastpoolt teie ringi inimesed võivad ju teid vaadata ja pidada pehmelt öeldes imelikuks.

Ülo: Võib-olla peavadki. Ja võib-olla olengi imelik. Me käime siin oma imelikega läbi ja mis seal ikka.

Aino: See on nende probleem, las vaatavad.

Kui teil tuleks kirjutada nii-öelda oma vaheraport huku põhjustest, siis mis sinna kirja läheks?

Ülo: Ma paneksin kirja need faktid, need küsimused, millele on vastamata.

Mis küsimused me kirja paneme?

Ülo: Paneme komandosilla uurimise. Paneme...

Aino: Sa kirjutasid ju kuhugi üles. Neid on palju.

(Ülo käib ära, toob tihedalt täis kirjutatud vihiku. E.T.)

Päris tihe kiri.

Ülo: Seda küll. Kõike ma ei loe ette. Aga miks on komandosilla tuukriuuringute tulemus – mitte midagi. Aga seal oldi 3 tundi ja 27 minutit kokku.

Miks kedagi ei huvitanud kapteni, peamehaaniku, raadiojaama ülema kajutid. Kuhu jäi navigatsiooniarvuti? Miks ikkagi Atlandi luku polt merre tagasi lasti? Ja siis see venelaste Leonid Bõkov, mis see laev seal tegi?

Oleme püüdnud Leonid Bõkovi olemasolu kontrollida. Selgemaks ei ole saanud.

Minu teada Jussarö majakas registreeris selle laeva. Enne on teada, et venelaste teine laev sõitis selle marsruudi läbi. Uppsalast pärit endine rootsi kapten nägi Leonid Bõkovi. Ja veel on tunnistajaid, kes rääkisid, et nägid üht kalalaeva. Eks kalalaevaks see alus oligi maskeeritud.

Miks Rootsi valitsus võttis kiire suuna kulutada 360 miljonit Rootsi krooni laeva katmiseks?

Aino: See ongi imelik.

(Pikk vaikus. E.T.)

Ülo: Miks Rootsi sõjaväeringkondade ametnikud võtsid komisjonides juhtrolli?

Imetlen teie entusiasmi. Aga ei suuda uskuda, et kui need küsimused on viis aastat vastuseta, et nüüd hakkaks üldse vastused tulema.

Ülo: Võib-olla ei saagi vastuseid. Aga proovima peab. Kui keegi ei üritagi, siis ei tule üldse mingit vastust.

Nii aga läheb järgmine viis aastat, siis veel ja veel ja veel.

Ülo: Võimalik, aga Titanicu hukkumisest on möödas 80 aastat, kuid ikka urgitsetakse. Tahetakse üles tõsta ja tea mis veel.

Probleem ei lõpe. Uurin mina, ja kui mina ei jõua, jätkavad lapsed, lapselapsed. Keegi ikka uurib, jõuab tõeni. See ei jää vakka alla.

Ja te kahtlustate vandenõu?

Aino: See oli vandenõu, seotud on nii palju inimesi, kusagilt midagi ikka tilgub.

Ülo: Mahhinatsioon relvadega.

Viis aastat on möödas, kui oleks midagi sellist, pidanuks see juba välja tilkuma. Kui oleks, mida tilkuda. Aga ei ole midagi käegakatsutavat, mis teid toetaks. On vaid oletused.

Ülo: See on, et on tunnistajaid, kes algul räägivad, hiljem võtavad tagasi. Kas või see mees, kes nägi Kikast Lõuna-Aafrikas.

Meile on ka sõnum saadetud, et tüdrukud on elus ja laev sai torpeedoga pihta.

Aino: Jah, see on Soome kaudu, vägagi ametlikult. Piht, öeldi, on ka elus.

Kuidas see käis?

(Pikk vaikus. E.T.)

Viis aastat tagasi, kuidas kõik teie jaoks hargnes? Mida mäletate? Tütred läksid nagu tavaliselt...

Aino: Ei, ei, see oli neil tegelikult esimene päev. Nad läksid kaks päeva varem Tallinna. Nad said konkursi alusel need kohad.

Ei saanud üldse olla, et oleks tuttav olnud, kes neid teadis ja nende nimed oleks öelnud päästetute nimekirja.

Nad olid laeval uued.

Aino: Täiesti uued. Nende nimed ei saanud iseenesest tekkida. Kõik kinnitavad, et igaüks ütles ise oma nime ja ka kirjutas. Kust siis tulid need nimed?

Ülo: Mis kõige huvitavam – kodus, ainult abikaasaga oleme ühte tüdrukut nimetanud Anneks. Tema õige nimi on Hannely. Kõik teised teavad teda Hannelyna. Ja äkki hommikul, et Veide, Anne pääsenute kirjas. Noh, siis oli meil selge, et nüüd on sada protsenti elus. Et tüdruk, kui küsiti, ütles alateadvuslikult selle nime. Päris õhtul tuli alles see õige kirjakeelne nimi.

Kuidas te õnnetusest kuulsite?

Ülo: Kuulsin hommikul vara raadiost. Ei öelnudki naisele. Kuulatasin siis veel pärast teist korda.

Te ei tahtnud uskuda?

Ülo: Ei tahtnud uskuda, jah. Seepärast kohe naisele ei öelnudki.

Aino: Siis hakkas pihta. Vennale öeldi, et õed on elus, et õnnitleme teid.

Kaksikute vend ehk teie poeg oli sel ajal Londonis?

Aino: Jaa, talle helistati Rootsi Punasest Ristist, hiljem ka kriisikeskusest, et teie õed on elus. Kust see informatsioon siis nii vääralt võis tulla?

Te ise läksite kohe Tallinna?

Aino: Ülo läks Rootsi Huddinge haiglasse. Ülo läheb sinna, siis hakatakse rääkima, et pole üldse olnudki, te olete kõigest valesti aru saanud.

Ülo: Jah, käisime kõik haiglad Rootsis läbi. Täielik infosulg.

Siis võttis lootusetus võimust?

Aino: Ei, absoluutselt mitte. Ma ei usu siiamaani.

Ülo: Viimases kohas, see oli Södertälje haiglas, pandi mind kuhugi kõrvale istuma ning öeldi, et tunneme teile kaasa, te tütred on ikka hukkunud. Mõtlesin siis, et kust te nii kindlalt teate, et on surnud. Aga selle mõtte juures käis justkui nõks peast läbi, et ma igaks juhuks ei küsi, kuidas nad teavad. Et mine tea, äkki saangi laibad.

Tundke, tundke kaasa, mõtlesin. Ma niikuinii ei usu, et tüdrukud on surnud.

Kõige jubedam hetk oli, kui vaatasin Soome politseis kataloogi, surnute pildid sees, ikka järgmine lehekülg ja järgmine, et äkki on nemad ka. Küll oli hea olla, kui viimane lehekülg läbi sai.

(Nüüd jutustavad Veided veel mõne uskumatu loo. E.T.)

Vaevalt et need on faktid. Need on pigem jutukillud, mis teieni pudenevad eri inimeste kaudu.

Ülo: Jah, käega ei saa neid jutte katsuda. Aga niisama ei teki ka killud.

Aino: Ei tea, kas päris fantaasiat keegi hakkab nii suure õnnetuse puhul ajama?

Pigem vastupidi – suur õnnetus sünnitab fantaasiat rohkemgi.

Ülo: Aga kust tekkisid need OK-d tüdrukute nime taha? (Pääsenud märgiti OK-ga. E.T.)

OK nime taga on käegakatsutav segadus. Selge, et niisama ei teki nimi koos OK-ga. Keegi pidi olema esimene algallikas.

Ülo: Teame, et Rootsist tuli. Aga, kes selle esimesena kirjutas, ei tea. Ei leia.

Aino: Ega me esialgu uskunud mingeid muid võimalusi laeva hukuks. Ja me ainuke pide oligi see OK.

See OK oli teie jaoks omamoodi päästerõngas.

Aino: Nojah, aga kust see tuli?

Ülo: See nimedemäng, et Anne ja Hannely, oli kõige suurem päästerõngas. See tegi nii suurt heameelt.

Kui suudangi uskuda, et pääsesid, siis ei suuda uskuda, miks nad endast kuidagi märku pole andnud.

Ülo: Ongi imelik, et kas hoitakse neid nii kinni või on surmahirm. Siberisse viidi ka ju...

Siberist tulid kirjad.

Ülo: Need, kes 1941 viidi, ei saatnud kirja ega midagi, läksid ja kadusid.

Aino: Ei, ta helistas ikkagi, aasta hiljem. Aga ma ei tea, kas on mõtet kirjutada, see võib neile halba teha.

Te olete seda varem ka kirjeldanud.

Aino: Ta ütles, mina, Hannely, aga ei rääkinud. Siis helistati järjest iga päev pool kolm. Aga ei räägitud, mina rääkisin, mis meil toimub.

Teised ei võta seda helistamise juttu tõsiselt.

Ülo. Jaa-jah, eks nad või arvata, et hullumeelse jutt.

Aino: Aga siis panime numbrinäitaja sisse, et telefon näitab numbrit, millelt helistatakse. Kõned lõppesid. No miks peab minuga keegi niimoodi mängima, sel ei ole mõtet ju.

Aga kui ta juba helistab, miks ta siis ei rääkinud?

Ülo: Võib-olla ei olnud võimalust. Võib-olla sai ta ainult kuulda, aga andis endast ikka märku numbri valimisega.

Kapten Moik, kes usub pääsemist, oli elusolemise suhtes väga karm, et...

Ülo: Et nad on hävitatud.

Jah, et läheb kalliks ülal pidada.

Aino: Arvan, et nad käivad tööl.

Tantsivad?

Aino: Ei.

Ülo: Arvan, et nad on ära hirmutatud. Palju siis vaja, nad noored, tahavad elada. Meremeestel jälle naised ja lapsed. Neid on ka lihtne hirmutada.

Kaua te niimoodi vastu peate? Otsida ja uskuda?

Ülo: Elu lõpuni. Keegi ei tule minu eest seda tööd tegema. See on nii konkreetne asi, keegi peab seda tegema.

Aino: Jooksed peaga vastu seina ja alustad jälle.

Ülo: Nii kaua jooksen, kuni auk tuleb.