Esimene Bombardier saabus Tallinna lennujaama 25. jaanuaril 2011. Foto: Andres Putting

Eesti Päevaleht kirjutas paari nädala eest riigikogu majanduskomisjonis toimunud kuulamisest, kus vaeti raskustega võitleva riikliku lennufirma Estonian Airi tulevikustsenaariume. Ühtlasi käis komisjoni istungilt, kus informatsiooni andis lennuettevõtte nõukogu esimees ja majandusministeeriumi nõunik Erki Raasuke, läbi jutt, et firma võib vajada 60 miljoni suurust rahasüsti.

Pärast loo ilmumist Eesti Päevalehele antud põhjalikus intervjuus rääkis Raasuke lähemalt lennuettevõtte tulevikuvõimalustest ja tunnistas, et lähikuudel tuleb selgitada, kas suudetakse leida uus strateegia ise edasi tegutsemiseks, kuid 60 miljoni küsimuses jäid tema vastused ambivalentseks.

Huvitaval kombel aitab täiesti avalik materjal selgitada, mille konkreetsega on nimetatud hiigelsumma näol tegemist. Asi on seotud Kanada lennukitootjalt Bombardier soetatud kolme CRJ900 tüüpi lennumasina finantsskeemiga.

Kuivõrd Estonian Air on 90 protsenti riigile kuuluv ettevõte, võiks eeldada, et lennukite ostmise tehing käis sirgjooneliselt Kanada ja Eesti vahel. Paraku paljastab ettevõtte 2011. aasta majandusaasta aruanne peenikeses kirjas, et asja on mässitud tuntud offshore-piirkond ja seal registreeritud juriidiline kehand.

„2011. aastal asutas Estonian Air aktsionäride heakskiidul Kaimani saartel spetsiaalse kehandi EA Jet Leasing Ltd, et aidata kaasa kolme Bombardieri lennuki muretsemisele, mis tarniti samal aastal ning finantseeriti Kanada ekspordi arendamise agentuuri (Export Development Canada, EDC) poolt,” öeldakse aruandes ja kiidetakse lahendust kui majanduslikult kõige paremat.

Märgitakse, et kuigi EA Jet Leasing Ltd on täielikult Estonian Airi omanduses, käsutab asju EDC. „Täiskontrolli EA Jet Leasingu üle teostab EDC.” Estonian Airi Bombardieri lennukid kuuluvad järelikult sellele offshore-kehandile, millelt kolme lennukit liisitakse.

Võlagarantii veskikivi

Edasi märgib Estonian Air, et kolme Bombardieri lennuki soetamise tehingu finantseerimiseks sõlmiti Kaimani saarte kehandiga 12 aastaks kolm liisingulepingut koguväärtusega 45,033 miljonit eurot. Sellele järgneb nagu muuseas poetatud tähelepanuväärne lause: „Lisaks, 2011. aasta jaanuaris, kirjutas Estonian Air alla garantiile, millega tagati EA Jet Leasing Ltd võlga 60 miljoni dollari ulatuses EDC ees.”

See tähendab, et Estonian Airil pole lennukite puhul mitte üksnes liisingukohustus, mida on lennukitest loobumise vajaduse korral hõlbus mõnele muule lennufirmale edasi anda, vaid enda kanda on veel võetud potentsiaalne 60 miljoni dollari suurune võlakohustus, mis tagab lennukite liisingu nähtavasti täismahus.

Niisiis on 60 miljoni küsimus must valgel selge. Tasub mõelda, mis võiks juhtuda, kui riik otsustaks Estonian Airiga enam mitte tegelda: see võimalus on jutuks. Sel juhul peaks Estonian Air tagastama kolm Bombardieri lennukit offshore-omanikule EA Jet Leasingule. Too võiks muidugi otsida uue huvilise, kes järelejäänud liisingu enda kanda võtaks. Kuid miks ta peaks seda tegema, kui võlagarantii saaks pöörata Estonian Airi vastu? Nagu Raasuke intervjuus ütles: kui läheks käiku Estonian Airi lõpetamine, tehtaks seda korrektselt. Teisisõnu nõuaks ainuüksi ettevõtte lõpetamine 60 miljoni dollari väljakäimist, sest nagu teada, ei istu Estonian Air just suurte finantsvarude otsas.

Loe veel: