----

Kas kahetsete kandideerimist või ka Toompeal tööle asumist?

Ma andsin endale enne kandideerimist lubaduse. Vandusin iseendale, et ükskõik kas saan riigikogusse või mitte, elan oma edaspidist elu nii, et mul poleks põhjust häbeneda, kui neile inimestele, kelle hääled olid mulle tunnustuseks ja usalduse märgiks, silma vaatan.

Püüdsin otsustada võimalikult ruttu, mida teha, sest juba 3. märtsi hommikust hakkas meedia tundma elavat huvi “häälepüüdjatest pajatsite” teema vastu ning oli tunda selget survet, millist otsust oodatakse.

Parlamendi “käimajooksmise” perioodil, s.o. esimesed paar nädalat, hakkas mul piinlik, sest mul oli kahju veest, mis kulus särkide pesuks, et iga päev viisakalt, lips ees, istungile minna. Istungid kestsid siis umbes kolm minutit. Kogenud saadikud osatasid vaid itsitades, et ega see terveks ajaks nii ei jää, ja neil oli õigus. Kui komisjonide töö algas, muutus asi 180 kraadi ning tööpäevad muutusid aja edenedes aina pikemaks.

Minu lahkumine oli siiski kindel ja pidasin plaani, et teen seda koos riigikogu talvepuhkusele minekuga. Ajendiks oli hoiak, mil moel parlamenti suhtumist järjekindla negativismiga väetati. Riigikogu liikmetest hakati moosivargaid tegema juba enne valimisi.

Millised on teie positiivseimad kogemused riigikogust, millised otseselt negatiivsed?

Positiivseimad kogemused on kahtlemata kokkupuuted Eesti poliitikute raskekahurväega, kellest mõningaid esmakordselt tundma õppides oma varasemaid hinnanguid väga palju korrigeerisin. Samas tuleb öelda, et mida tugevam poliitik, seda nõrgem inimesetundja ta on.

Polnud näiteks harvad needki korrad, kui inimene esitab arupärimise ning tõuseb ise seejärel püsti ja läheb puhvetisse või kemmergusse. Väsisin sellest, mitte tabloidlehtede pidurdamatust pealiskaudsusest.

Kas otsus tagasi astuda oli teie enda algatus või avaldas ka fraktsioon survet?

Fraktsioon ei avaldanud mingit survet. Vaatan täna igale oma valijale silma ning kinnitan, et saate tegemine ei seganud riigikogu liikme tööd. Mingeid hüvesid ega kulude katmist pole ma kordagi kasutanud. Ajalehed, visiitkaardid ja muu pealtnäha elementaarse maksin ka viimse sendini, erinevalt enamikust saadikutest, ise.

Ajastatus oli tõesti planeeritud nii (Võrno lahkumise avalikustas Res Publica samal päeval rahandusminister Tõnis Paltsu tagasiastumisega – toim), et kui juba paugutama hakati, siis vaevalt keegi enam mehi kokku hakkab lugema, ning lahkusin planeeritust varem.

Millega nüüd hakkate tegelema? Kas poliitikaga on igaveseks lõpp?

Tegelen kindlasti edasi riigikaitse temaatikaga. Tunnen selle vastu juba varasemast ajast huvi ning kavatsen end selles osas jätkuvalt harida. Poliitika jääb nüüdsest minu hobiks.