Harri Taliga: klassiviha õhutavate poliitikute mõttemall on üleeilses

Eestimaalane peab aru saama, et Soome või Rootsi palgataseme on ametiühingud ja töötajad koos välja võidelnud, ütleb ametiühingute keskliidu juht Harri Taliga.

Kas meie ametiühingud on nõrgad või üritavad poliitikud neid alavääristades nõrgana näidata?

Loomulikult võiks ja peaks ametiühingute jõud ja suutlikkus olema parem ning eks me selle nimel teeme ka päevast päeva tööd, kuid ega need tulemused nii lihtsalt ei tule. Teisalt on tõsi ka see, et poliitikuid huvitab eelkõige nende ettepanekutele takkakiitmine ning kui ametiühingud on kriitilised, kui neil on ka omad ettepanekud, arvamused ja põhjendatud seisukohad, siis vähemalt viimased kümme aastat pole see poliitikutele väga meeldinud. Kogu ametiühinguliikumist on püütud halvustada.

Kuivõrd te olete keskliidus tundnud, et liikmesorganisatsioonid ei julge kaasa tulla? Siis, kui ütlete: nüüd on kõik vahendid ära proovitud, muud enam üle ei jää kui streik.

Kevadine streigilaine näitas, et kui pinged on väga suured ja teemad tõsised, siis on liidud valmis kaasa tulema. Samas sõltub väga palju ka teemast, kui otseselt või kaudselt selle mõju endal tunnetatakse. Siin on ainus võimalus kasutada veenmismeetodit ja tihti see tagab edu. Loogilisem oleks tegelikult kogu aktsioonivõimet ja valmidust üles ehitada nagu maja vundamendist: esmalt saavad inimesed kätte selle tunde ja kogemuse töökohal tegutsedes. Kui nad ühiselt seisavad oma konkreetse töökoha ja sektori töötingimuste eest, siis edasi jõutakse riigi tasandile. Tihti kuulen, et kellele seda alampalka vaja on, sest keegi seda ei saa, ja miks te sellega üldse tegelete. Samas kui meil alampalk ei tõuse, on jälle küsimus: miks see nii madal on?

Peaks olema nii, et iga organisatsioon, iga liige tunneb oma isiklikku pühendumust: see on minu mure, see on minu probleem, ma pean andma oma panuse, sest siis läheb nii minul kui ka teistel paremaks. Aga seda laiemat tausta alati kahjuks ei nähta.

Kui tugev oleks ametiühinguliikumine juhul, kui nad poleks nii killustunud? Kui ühe mütsi all oleks nii EAKL, TALO kui ka arstide liit?

Siis oleks muidugi liikumine tugevam. Teisalt pole teema ainult organisatsiooniline kuuluvus. Suurim väljakutse on olla oma tegevuses ühtne ka siis, kui kuulutaks eraldi organisatsioonidesse. Ja siin võin ma küll öelda, et kui kümmekond aastat tagasi püüdis TALO tihtipeale näidata, et ta on keskliidust teisel seisukohal, ning seda lihtsalt sellepärast, et näidata: näete, meist sõltub siin ka midagi, siis täna seda probleemi väga pole. Inimesteni peab jõudma arusaamine, et isegi kui ollakse eri ühingutes, on parema tulemuse nimel mõttekam koos tegutseda.

Kutsute te inimesi liituma?

Ikka, sest ametiühing on võimalus parandada oma töötingimusi ja tööelu. Ühiselt on tööandjaga lihtsam läbi rääkida ja kokku leppida kui ükshaaval. See on ammu äraproovitud tõde ja valehäbist või pelgusest oleks aeg lahti saada. Meie inimesed ütlevad tihti, et kui meil oleksid nii tugevad ametiühingud nagu Soomes või Rootsis, siis ma liituksin. Olen siis vastanud, et kui sina astud ja sõbra ka kaasa võtad, siis me saamegi nii tugevaks. Kui sina tuled ja annad oma energia või panuse, on kõik tehtav. Ega Soome või Rootsi palgatase pole tulnud ka jumala kingitusena. Selle on töötajad ja ametiühingud välja võidelnud, pika aja jooksul mõistagi, sest päevapealt ei sünni midagi. See on maraton, aga selleks et tulemuseni jõuda, on vaja kusagilt alustada.

Kas kevadine õpetajate ja praegune arstide streik näitab poliitikutele, et ametiühingud on jõud, neid pole mõtet naeru- ja alavääristada?

Usun, et poliitikud tunnetavad seda jõudu.

Samal ajal on nad ka inimesed ja kui nad on seni püüdnud halvustada, siis üleöö neid ümber ei sunni. Aga usun küll, et kogu see liikumine – ka praegune streik – annab ikkagi väga selge sõnumi: inimesed pole enam nii passiivsed, nad ei ole nõus kuulama seda roosamannat, mis Toompealt alla voolab, nagu ütlevad laulusõnad.

See on minu jaoks väga selge märk, et meie ühiskonnas toimuvad teatud protsessid ja vanamoodi enam edasi minna ei saa. Poliitikud peavad muutuma ja peavad oma poliitikaga käitumist muutma.

Ometi seda muutumist veel ei näe. Samal ajal, kui valitsus peaks oma rahva eest seisma, võib paraku pigem näha klassiviha õhutamist. Ka arstide streigi puhul. Näiteks võib tuua kas või peaministri poolt maksu- ja tolliametist tellitud arstide palganäitajad, millel väidetavalt pole Eestis tööd rabava tava­arsti palgaga midagi pistmist.

Jah, see on klassiviha õhutamine. Aga ka näiteks konflikti ajal ERSO direktoriga oli valitsus see, kes Neeme Järvi palka välja tuues ja tema töölepingu tingimusi avalikustades klassiviha õhutas ning püüdis näidata, et direktor on kõike valesti teinud. See on madal ja meie valitsejad võiksid aru saada, et see ei tööta. Nende mõttemall on üleeilses päevas ja nii pole võimalik 21. sajandil asju ajada.

Kas seda tehakse pigem kartusest partei reitingu allakäigu pärast kui lahenduste otsimiseks?

Soovimatus olukorda lahendada ongi põhiline.