Näiteks sai Tallinnas Kadaka teel kohalike pahameele osaliseks üks otse akende all vareseid ja tuvisid püüdmas käinud kanakull. Lind sai endale koguni jultunud tegelase maine, kuna ei raatsinud oma saaki maha jätta ka siis, kui keegi juhtus temast vaid mõne meetri kauguselt mööduma. Hallvareseid, hakke ja tuvisid küttivaid kanakulle on nähtud ka Jõhvis ja Tartu kesklinnaski.

Talv on kullidele raske

Asjatundjate hinnangul on kanakullid külluslikku nokapoolist pakkuvatesse linnadesse saagijahile sundinud karmid talveolud, kui nende looduslikes elukohtades toitu napib.

„Talv on kanaliste vähesuse tõttu kanakullidele kõige raskem aeg, mistõttu nad tulevadki linnadesse toidujahile,” viitas ornitoloog Tarmo Evestus, miks just praegu võib asulates neid ilusa triibulise sulekuuega tiivulisi näha näiteks mõne lindude toidumaja juures saaki varitsemas. „Kanakullidele on linnades hea toidubaas vareste, tuvide ja rästaste näol kogu aeg tagatud.”

Evestus möönis, et kanakullide veretöö pisemate tiivuliste kallal võib kõrvaltvaatajaid küll häirida, ent ärritumise asemel võiks kanakullisuguse linnuharulduse kohtamist võtta kui suurt vedamist. Seejuures soovitas ta: selleks et väiksemaid linde kanakulli võimaliku rünnaku eest paremini kaitsta, tuleks toidumajad lagedamasse kohta üles panna. Ikka selleks, et seda külastavatel sulelistel oleks ümbruskonnast parem ülevaade ning nii saaksid nad kulli rünnaku korral aegsasti põgeneda.

Samal ajal võib see, et tavaliselt vanemates kuusikutes, laane- või kuusemetsades pesitsevaid kanakulle on üha sagedamini asulates nägema hakatud, olla märgiks nende teatavast linnastumisest. Näiteks on teada, et kanakull on Tallinnas pesitsema asunud nii Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal kui ka Pääsküla kandis. „Euroopa linnades on viimasel ajal pesitsema hakanud haruldased rabapistrikud, Helsingi kesklinnas pesitses aga hiljuti kassikakk,” osutas Evestus.



Poole vähem

1990. aastate lõpus peeti kanakulle Eestis veel täiesti tavalisteks tiivulisteks, nende arv oli umbes tuhat paari.

Viimaste hinnangute kohaselt on sellest nüüdseks järele jäänud vaid umbes 500 paari. Arvatakse, et arvukuse kahanemise taga oli kanaliste arvu vähenemine.