Foto on illustreeriv Foto: Jassu Hertsmann

„Ma ütleksin, et Eesti grafitis on olnud kolm faasi. Esiteks, 1990-ndate keskel oli uudsuse faas. Siis tuli üleküllus, millega kaasnes ka veidi negatiivsem maine. Ja nüüd on rohkem koordineeritud ja jälle positiivne,” võttis Kristjan Bachmann, kunstnikunimega Bach Babach, lühidalt kokku Eesti tänavakunsti arengu. Ta on üks Eestis vanemaid tegutsevaid tänavakunstnikke.

Tema viimane pilt, mis Tartut kaunistab, on umbes 20 meetrit pikk, asub kesklinnas SEB panga maja küljel ja on tehtud linna toetusel.

See seik iseloomustab ilmekalt tänavakunsti rolli muutumist Eestis: kunagi öö varjus olnud grafiti kolib üha rohkem festivalidele, näitusesaalidesse ja oksjonitele. Aasta tagasi algatas folklorist Piret Voolaid ka Eesti grafiti andmebaasi, kuhu on tänaseks koondatud 600 pilti. „On huvitav, et tänapäeval tekib grafiti teine elu internetis – see pole enam nii ühe kohaga seotud, vaid globaalses maailmas võib ühe koha grafiti olla ühe klikiga kättesaadav üle maailma,” sõnas ta.

Grafitikunstist Eestis loe pikemalt homsest Eesti Päevalehest.