Ilmjärv: Tartu rahu vajab uut käsitlust
Eesti ajaloos on veel piisavalt küsimusi, millele saaks vastuseid otsida Venemaa arhiividest, ütles Tallinna ülikooli ajaloo instituudi direktor Magnus Ilmjärv. Üks näide võiks olla Eesti iseseisvuse alus Tartu rahu, mille sõlmimisest möödub kümne aasta pärast sada aastat. „Ma usun küll, et see teema tuleks uuesti üle vaadata,” ütles Ilmjärv, kelle sõnul annaks Venemaa arhiivide materjal kindlasti juurde palju seniteadmata üksikasju Tartu rahu sõlmimisest 1920. aastal. „Tartu rahust on meil ju ainult Edgar Mattiseni Nõukogude ajal kirjutatud uurimus, kus Vene arhiivide materjalid on peaaegu kasutamata. Võimalik, et seniteadmata faktid võimaldaks kirjutada uudse käsitluse,” oletas Ilmjärv.
Ilmjärv on üks väheseid Eesti ajaloolasi, kes on viimase 20 aasta jooksul teinud põhjalikku uurimistööd Venemaa arhiivides. Eelmisel nädalal korraldas tema juhitav instituut Vene ajaloolastega esmakordselt ühise ajalookonverentsi Moskvas. Ilmjärve sõnul on Tartu rahu puhul näiteks põhjalikumalt uurimata selle sõlmimise laiem kontekst: lääneriikide ja ümberkaudsete riikide reaktsioon – see, kuidas lääneriigid püüdsid Eestit mõjutada rahu mitte sõlmima, missuguseid konsultatsioone peeti Lätiga jne. „Paljud küsimused on vastuseta,” kinnitas Ilmjärv. „Kui nüüd alustada, siis ehk jõuaks (saja aasta juubeliks – J. P.) kapitaalse teoseni Tartu rahust. Kui meie seda ei tee, siis need teemad pakuvad kindlasti suurt huvi ka välismaalastele, eriti soomlastele. Siis ilmselt teevad seda nemad meie eest.”
Uurida on palju
Peale Tartu rahu on Ilmjärve sõnul Eesti ajaloos veel hulk teemasid, mida tuleks uurida Venemaa arhiivide abiga. Näiteks võiks kirjutada kindlasti veelgi Eesti 1920. ja 1930. aastate välispoliitikast, metsavendlusest, Eesti laskurkorpusest Teises maailmasõjas, eestlaste osalemisest Esimeses maailmasõjas, loetles Ilmjärv. Küsimusele, et kui Eesti riigil oleks piisavalt raha, kas siis tuleks saata ajaloolased Venemaa arhiividesse teadlikult Eesti ajalugu puudutavaid dokumente otsima, vastas Ilmjärv kõhklemata, et kindlasti tuleks, aga lisas kohe: „Aga Eesti riigil sellist raha napib!” „Võimalik on ka see, et kui seda hakatakse riiklikul tasandil organiseerima, siis võidakse Venemaal käsitleda seda kui mingi kindla poliitilise eesmärgiga ettevõtmist ja see võib läbi kukkuda,” märkis Ilmjärv.
„Iseasi, kui Venemaa arhiividesse lähevad üksikud uurijad, kes kirjutavad oma doktoritööd.” Ehk pääseks paremini arhiividele ligi, kui võtta vastu Venemaa pakkumine luua Eesti-Vene ühine ajalookomisjon? „Vene arhiivid on avatud. Võimalik, et see parandaks töötingimusi,” lausus Ilmjärv. „Näiteks Leedu ajaloolased on andnud koos Vene kolleegidega välja väga huvitava dokumentide kogumiku 1939.–1940. aasta kohta.” Leedul on ainsa Balti riigina Venemaaga juba mitu aastat ühine ajalookomisjon. Venemaaga ühise riikliku ajalookomisjoni loomise mõttekuse kohta ei tahtnud Ilmjärv seisukohta võtta. „Mul ei ole kindlat seisukohta, see kõik võib olla nii ja naa,” lausus ta. Eesti valitsus on ühiskomisjoni loomise mõtte välisminister Urmas Paeti suu läbi tagasi lükanud. Paeti sõnul pole riigi asi ajaloolaste tegemisi juhtida ja korraldada.
Vene ajaloolased: okupatsioon oli
•• Magnus Ilmjärve sõnul ilmub vene keeles Eesti ja Vene ajaloolaste ühine artiklite kogumik. Kogumik, mille ilmumise täpne aeg pole veel selge, põhineb kahel ühiskonverentsil, millest esimene peeti 2009. aasta kevadel Tallinnas ja teine eelmisel nädalal Moskvas. Mõlema konverentsi teemad hõlmasid ajajärku 18. sajandist tänapäevani.
•• „Pilt, mis seal (Venemaal – J. P.) on kujunenud, ei kao enne, kui me suudame seal oma töid avaldada,” ütles TLÜ ajaloo instituudi direktor Ilmjärv. „Just see võtaks pinna Vene propagandistidelt, kes opereerivad 40–50 aastat tagasi ilmunud kirjandusega.”
•• Venemaal on alates 2007. aastast ilmunud kümneid raamatuid, mille eesmärk on tõestada, et Eesti liitus 1940. aastal Nõukogude Liiduga vabatahtlikult ning et 1941. ja 1949. aasta küüditamisel oli väiksem ulatus, kui väidavad Eesti ajaloolased.
•• Ilmjärv ütles, et ta pole täheldanud Venemaa ajalookonverentsidel ühtki juhtu, kus mõni Vene ajaloolane ütleks pärast Eesti, Läti või Leedu ajaloolaste esinemist, et 1940. aasta puhul ei saa rääkida okupatsioonist. „Vene ajaloolased tunnistavad seda. Teine asi on see, mida poliitikud või ajakirjanikud räägivad,” kinnitas Ilmjärv.
