Miljonite laste lemmik Ilon Wikland käis neil päevil taas sünnimaal Eestis ja rääkis Tallinna lastehaigla toetusfondi juubelikonverentsil headusest ja heategevusest. Foto: Priit Simson

••Ilon, andsite värskelt välja lasteraamatu „Kullake”. Kas olete nüüd juba uued tööd käsile võtnud?

Natuke liiga palju on tegemisi. Sügisel tuli välja kaks uut raamatut. Pärast seda olin nii väsinud, et ei tahtnud midagi teha. Mõtlesin, et nüüd puhkan. Aga ikkagi tulid uued asjad peale. Selline olen, pean alati midagi tegema.

••Mis tegemised teil päevakorral on?

Pean oma firmas korraldama, et soovijad saaksid osta minu Astrid Lindgreni raamatute joonistusi. Mul on mõtteis ka uus raamat, aga see on suur töö ja vajab aega.

••Olen kuulnud, et olete aktiivne interneti- ja meilikasutaja.

Jaa!

••Kasutate arvutit päris iga päev?

Jaa! Mitu aastat tagasi ütlesid sõbrad mulle, et Ilon, sa ei ole ju tehnikasõber, sa ei saa hakkama. (Naerab – A.E.) Ütlesin vastu, et MINA saan hakkama. Ma ei oska küll kõiki asju teha, aga kasutan internetti ja meili iga päev.

Nii et olen üldiselt kursis maailmaasjadega. Loen ajalehte, kuulan raadiot, vaatan televisiooni. Maailmas on praegu raske. Vaadake kas või, mis toimub Süürias. Inimesed tapavad üksteist lõputult. Varsti ei ole enam kuskil rahu. See on väga raske aeg.

••Teie kodumaal Rootsis kipub majandus jäätuma. Kui palju seda argipäevas tajute?

Paljud inimesed kaotavad töö. Rootsis pole kaua nii palju töötuid olnud. Rootslased näevad nüüd, kuidas teiste maadega konkurents kasvab – ärid tehakse välismaale, kaupu tehakse välismaal, sest seal on soodsam.

••Teinekord tundub, et Rootsi on kuidagi tüdinenud heaoluühiskonna mudelist. On hakatud aru saama, et ei ole võimalik muu maailmaga paralleelselt ja omasoodu kulgeda.

Arvan, et ei ole tüdinenud. Küll on Rootsis väga teistmoodi olnud, sest seal on olnud rahu üle 200 aasta. Rootslased ei tea, mis on raskused ja sõda. Kõik need maad Läänemere ümber on ju sõjas olnud, aga mitte Rootsi. See on rootslastele andnud tunde, et kõikjal on samamoodi. Aga see ei ole nõnda. Väga suur on vahe. Kui esimest korda Eestisse tagasi sain tulla, siis nägin, kui suur see on.

Noorematel on lihtsam, nad reisivad palju, hangivad internetist infot. Vanemate inimestega on teisiti. Kui Euroopa majanduses midagi muutub, siis see tuleb neile mõnes mõttes üllatusena, et sama juhtub ka Rootsis. Rootsi ei ole enam teistmoodi koht.

••Kuivõrd Eesti sündmustel silma peal hoiate?

Mitte väga palju. Uudiseid ikka jälgin, aga mitte eriliselt. Mul on head sõbrad Eestis ja nende kaudu ikka kuulen asjadest. Katsun nii teha, et mul oleks aeg-ajalt rahu. Minu töö on joonistamine ja keskendun pigem sellele. Mul on hetki, kui tahan täiesti üksi olla. Kui joonistan, siis ei vasta teinekord telefonilegi. Pean oma vaba aega väga kaitsma.

••Kuidas vaatate selle peale, et Eesti noored tükivad piiri taha, näiteks Rootsi? Tööle, kooli...

Minu meelest on see väga hea. Tähtis on mõista, kuidas teised elavad. Reisimine üleüldse. Olen ise väga palju reisinud. Eesti kultuuriministeerium on mind oma näitustega saatnud paljudesse riikidesse. Olen giclée’dega palju näitustel käinud, viimati Peterburis. Seal oli väljas mitu pilti Karlssonist. Venemaal armastatakse teda. Ilmselt on põhjus selles, et Karlsson teeb, mida tahab.

••Paljud eesti suurkujud on Rootsis läbi murdnud, kuigi Rootsit kirjeldatakse vähemasti kujutava kunsti poolest kui erakordselt suletud ringi. Näiteks Rakverest pärit Otto Paju, kes on Stockholmis terve linnaosa planeerinud. Või Rootsi popkunsti rajaja Enno Hallek. Ja muidugi teie. Kui keeruline see on olnud?

Mul on olnud võib-olla teisiti, sest olin nii noor, kui Eestist lahkusin. Olin 14-aastane, kui vanaema mind laevaga Rootsi saatis. Õppisin väga kiirelt rootsi keele ära. Teadsin, et pean seda tegema. Ma ei uskunud, et saan kunagi vabasse Eestisse tagasi tulla. Mõtlesin, et minu elu hakkab olema siin – Rootsis. Käisin kunstikoolis, mul oli palju Rootsi sõpru, abiellusin rootslasega, tulin keskkonda sisse. Lapsedki on poolrootslased-pooleestlased. Mul ei ole kunagi Rootsis kohanemisega raskusi olnud. Kui 1950-ndatel kohtusin Astrid Lindgreniga, siis sain ka tuntuks. Olen alati öelnud, et olen Eestist pärit. Ma pole öelnud, et olen rootslane või Rootsis sündinud. Siiski oli mul kergem kohaneda, sest olin nii noor.

••Samuti Eestist Rootsi jõudnud maalija Eerik Haamer on kirjeldanud raskusi, kui tekib tunne, et ei võeta omaks. Kui ühte hoiab eestlaste kogukond Rootsis? Kui aktiivselt lävitakse?

Minul oli see nii, et elasin tädi juures, kes oli juba varem sinna jõudnud. Pärast seda ei ole mul väliseestlastega kontakte olnud. Kuidagi halb tunne oli mõelda, et jätsin Eesti, Haapsalu, vanaema-vanaisa, sugulased… Panin end kinni, ei tahtnud selle peale üldse mõelda. Sain rootslaseks. Määrasin ära, et ma ei saa hakkama, kui mõtlen kogu aeg, et olen eestlane ja mida olen maha jätnud. See oleks olnud väga raske.

••Kas tunnete end eesti, rootsi või rahvusvahelise kunstnikuna? Miljonite laste lemmikuna ilmselt igal juhul.

Rahvusvahelise kunstnikuna. Olen väga paljudes riikides oma joonistustega esindatud. Enne, kui Eesti sai vabaks, olin rootsi kunstnik. Ma tõesti ei uskunud, et oma eluajal veel vaba Eestit näen. Kui muutused tulid, siis sattusin palju Eestisse tagasi. See sai jälle omaks. Ent vahel oli 50 aastat.

••Pool sajandit…

See on veel koledam. (Naerab nakatavalt – A.E.) Pool sajandit, jah. Seda väljendit kasutangi järgmisel korral!

••Teil on olnud imeline oskus nooreks jääda. Kust see tuleb?

Mul on tõesti lastele kerge joonistada. Olen kohe 83-aastane, aga ei ole veel üles kasvanud. Mul on väga kerge lastest aru saada. Ilmselt just seepärast, et ma ei ole päris täiskasvanud. Küllap olen selle sündides kaasa saanud. Võib-olla see käis nii, et kuskil vaadati, et sel tüdrukul on vaja palju läbi elada ja talle on jõudu tarvis. Olengi hakkama saanud. „Ma ei upu, ma ei vaju vee alla!” Seda olen pidanud ikka enesele ütlema. Mind on joonistamine palju aidanud. Ja kui mul on hea olemine, siis joonistan ka! Olen peaaegu alati töötanud.

••Kui sageli Eestis käite?

Olin siin umbes kuu tagasi, kui kirjutasin oma uude raamatusse pühendusi. Nüüd plaanin Haapsallu minna ja vaadata, mis muudatusi tehakse Iloni Imedemaal. Seal tehakse kogu muuseum ümber, et see saaks sõbralikumaks, kenamaks.

••Mis seal täpsemalt plaanis on?

Olen Tartus käinud mänguasjamuuseumis. See on nii ilusti tehtud, lastesõbralik. Nii peaks ka Haapsalus olema.

••Teile pühendatud Iloni Imedemaa on seni liiga täiskasvanulik olnud?

Jaa, ta on olnud nii tõsine. Ka väljapanek ei vaheldu. Ma ei võinud uskuda, et Iloni Imedemaa polnud pühapäeviti lahti. Ma ei ole kuulnud, et üks muuseum on pühapäeval suletud. Tõsi, nüüd on seda muudetud. Ma ei taha kriitiline olla, aga laste jaoks peab olema kindlasti külalislahkem ja avatum.

••Paar aastat tagasi kerkis esiplaanile teema, kus Läänemaa muuseumi toonase juhi käitumise tõttu katkes teie side Haapsalus asuva teemakeskuse Iloni Imedemaaga. Kirjutasite kultuuriministrile raske südamega kirja, kus ütlesite, et teie jaoks on raske teha koostööd või isegi külastada Haapsalut nendes oludes. Kuidas nüüd sellele tagasi vaatate?

Minu joonistusi ei tohi ilma minu loata tarvitada! Omal ajal panime kinkelepingusse kirja autoriõigustega seostuva. Sellest Haapsalus ei hoolitud. Nad tegid ühe raamatu, minu käest ei küsinud keegi. See oli üks tähtsamaid asju. Tundsin, et mul ei ole mingeid õigusi.

••Olite päris piirini viidud?

Kui on leping, siis selle järgi tuleb elada. Seda Haapsalus ei tehtud. See on väga tähtis, sest minu töid ei ole võimalik kasutada ilma minu loata!

••Kui palju teil sääraste probleemidega tuleb pistmist teha, kus teie loomingut kasutatakse ilma luba küsimata?

Väga palju. Erinevaid juhtumeid on Venemaaga, kus kasutatakse minu joonistusi loata. Näiteks juhtus, et üks Norra ajakiri võttis minu pildi, lõikas väiksemaks ja avaldas. Isegi nime ei olnud juures. Advokaat ütles mulle, et see maksab ajakirjale 10 000 Rootsi krooni. Ja nad maksid. Kui keegi autoriõigusi rikub, siis saan trahvi nõuda. Sellele Haapsalu ei mõelnud.

••Kuidas nüüd Iloni Imedemaaga rahul olete?

Ma ei ole seal eelmise aasta augustist käinud. Kui saan käsil olevad asjad tehtud, siis kavatsen puhkust võtta. Suvel tahan jälle Haapsalus käia ja vaadata, et mis seal on muutunud.

••Milliseid vigureid tuleks teie meelest Iloni Imedemaal veel teha, inimestele pakkuda?

Saan öelda siis, kui olen vaatamas käinud. Aga kindlasti veel see, et kui tulla Haapsallu, siis ei ole mitte kuskil korralikku viidet, mis juhataks Iloni Imedemaale. See on väga imelik. Otsi ja otsi. Olen küsinud, miks nad ei tee Iloni Imedemaale reklaami. Tuleks panna kuulutused lehtedesse. Vastus oli, et see läheb liiga kalliks. Aga kui reklaami ei tee, siis keegi ei tule ju muuseumi ja nii ei saa omakorda pileteid müüa. See ju ei käi nii, et istud seal ja ootad, samal ajal inimesed ei tea, kuhu tulla. See ei ole hea.

Paljud minu Rootsi sõbrad ei tea sedagi, kuidas saab Haapsallu. Aga mul on oma töö. See ei ole minu töö, et kogu aeg muuseumi järele vaadata. Keegi peab selle eest hoolitsema. Külastajad peavad tundma, et neid võetakse lahkelt vastu. Mu sõbrad läksid kunagi Haapsallu, aga muuseum oli kinni. Nad ütlesid, et on minu sõbrad. Ikka ei lastud sisse. Aga kui on nii palju raha, vaeva ja tööd sisse pandud, siis see peab olema avalik koht. Las praegune juhtkond töötab selle nimel. Kuigi tunnen puudust, et seal pole mitte ühtegi kunstiinimest.Kuus kiiret fakti••Ilon Wikland on sündinud 1930. aastal, oma lapsepõlve veetis ta Haapsalus.

••1944. aastal põgenes Rootsi ja elab tänini Stockholmis. Haapsalu on olnud mitmete tema tuntud teoste inspiratsiooniallikas.

••Wikland sai üle maailma kuulsaks lastekirjaniku Astrid Lindgreni raamatute illustreerijana.

••Ta on üks enim tiražeeritud Eestist pärit kunstnikke maailmas.

••2004. aastal otsustas kunstnik Ilon Wikland kinkida Eesti riigile oma 800 teost.

••Haapsalus on loodud talle pühendatud keskus Iloni Imedemaa, mida haldab Läänemaa muuseum.