India laevakaitsjad: ahvi palmi otsast alla saamiseks on maiust tarvis
Juba seitsmendat kuud Chennai lähistel Mahabi kalurikülas elav laevakaitsja Lauri Ader ärkab igal hommikul vara, tavaliselt päikesetõusu ajal. Linnake on veel poolunes, kui eestlane rannakohviku tühjalt terrassilt India ookeanile vaatab ja ligi sörkinud koera turjakarvades sasib. Murdlainetest üle hüpeldes suunduvad silmapiiri poole kalameeste värvikad paadid. See ei kõla sugugi nagu halb elu, ütlevad Eestis paljud. Juba ligi kaks aastat enda tahtest sõltumata Indias veetma pidanud Aderi nägu tõmbub kibedale irvele, mis ütleb, et ta on sellist arvamust palju kuulnud. „Ma ei saa liikuma, mul on kõik piiratud. Mul pole mingit võimalust oma elu elada,” ütleb ta. „Mind on selliste olukordade jaoks treenitud, aga tavainimesena oleksin vist juba ammu enesetapu teinud.”
