Eks hirmusid on olnud palju ja minu väljaütlemised on olnud pigem mõtlema kutsuvad. Kaks mõttepaberit sai aasta aega tagasi välja saadetud ja kogu diskussioonist nende ümber on need ettepanekud välja koorunud. Suur osa neid radikaalseid ettepanekuid on pigem rahvaloome kui minu ette pandud käsulauad.

<strong>Kui juba minnakse põhikooli ja keskhariduse rahastamise lahutamise teed ning lükatakse keskhariduse eest vastutamine riigile, miks siis mitte liikuda gümnaasiumide riigistamise teed?</strong>

Ma ei ole veendunud, et gümnaasiumide seadusega ja päevapealt põhikoolist lahutamine oleks see tee, kuidas saaksime haridussüsteemi paremaks teha. Suur osa muutusi, mida tahame saavutada, tuleb teha toimemehhanismide muutmisega ja ajapikku areneda tasakaalupunkti.

Kui praegu kuulutada, et seadusega on näiteks prantsuse lütseum alates 1. septembrist või jaanuarist kaks kooli, siis ei muutu ju rohkem midagi, kui et võetakse tööle kaks direktorit. Ei ole neil hooneid, ei ole vahendeid lahendada ühtegi kaasnevat probleemi. Eraldi rahastamine ja eraldi toimemehhanism ilmselt pikas perspektiivis viivad tõepoolest iseseisvate gümnaasiumide ja iseseisvate põhikoolideni.

<strong>Kas ma saan õigesti aru, et ministeerium teeb kõik selleks, et soosida rahaliselt ja poliitiliselt iseseisvate gümnaasiumide teket (näiteks järgmise Euroopa rahastusperioodi jooksul), selle asemel et öelda „aitab, paneme kinni ja alustame uuesti”?</strong>

Kindlasti tuleb tagada kvaliteetse gümnaasiumihariduse pikaajaline jätkusuutlikkus kõikjal – see on risk, mida me ministeeriumis näeme. Siin on riigigümnaasiumide loomine ja nende toetamine kavas juba sellel finantsperioodil Eesti Rahva Muuseumi kasutamata vahendite arvel.