Jaanus Rohumaa näeb Eesti juubelit mitte saja-aastase inimese, vaid abituriendi sünnipäevana. „Eelkõige huvitab teda, kuidas ta tulevikus hakkama saab, milliseks tema elu kujuneb. Tal on hästi palju ees. See väljasuremise jutt on päris haige – ma olen seda eri versioonides lapsest peale kuulnud. Siis oli see häda, et Vene võim hävitab eesti rahva ära,” räägib Rohumaa. Foto: Tiit Blaat

Jaanus Rohumaa on riigikantseleis Eesti 100. aasta­päeva korraldajana töötanud pea kaks aastat. Eesti Päevalehte oma Toompea kabinetis vastu võttes räägib ta, et üks juubeliaasta suuri ettevõtmisi on osta muusikakoolidele uued pillid, „nii palju kui jaksu on”. Ka öölaulupidu ei jää pidamata, ehkki meeskond esialgu kõhkles, kas tasub 2008 Tallinnas ja tänavu Tartus peetud pidu 2018 korrata. „Me isegi palusime Emoril inimestelt küsida ja selgus, et ikka väga tahetakse sedalaadi liitvaid üritusi,” räägib ta.

Mida te Eesti 100. aastapäeva puhul olulisemaks peate – kõrget kunstilist väärtust või õlitatult toimivat korraldust?

„EV 100” ei ole kaunite kunstide projekt – et kogume kokku parimad palad ja siis näitame neid lavadel. See peab olema ikkagi omariiklust defineeriv ja tugevdav ettevõtmine, et meil oleks siin kodus parem ja huvitavam elada, et me tunneksime ennast oma rollis hästi. Kaua nägime vaeva, et oma riik tagasi saada. Nüüd on ta meil olemas ja me võiksime olla rõõmsad selle üle, et saame siin suhteliselt väikese populatsiooniga oma riiki pidada. Riik peaks andma oma inimestele väga head eneseteostuse võimalused.

Edasi lugedes saab teada, miks Rohumaale ei meeldi, kui talt küsitakse, mida riik 100. aastapäevaks tellib, miks on vaja loomeinimesi poputada ja mis jäi lõppevast aastast eriliselt meelde.

Avalehele
42 Kommentaari
Loe veel: