5. septembril 1942 saabus Jägala laagri lähedale Raasiku raudteejaama ešelon juutidega Tšehhoslovakkiast Terezini (Theresienstadti) laagrist. Juutidele oli eelnevalt öeldud, et nad viiakse Riiga. R. Gerretsi tunnistuse kohaselt oli ešelonis 25 reisivagunit ja pagasivagun, igas vagunis umbes 40 vangi.
Umbes kaks nädalat hiljem saabus samasse raudteejaama samasugune ešelon põhiliselt Saksamaalt pärit juutidega. Selles ešelonis oli R. Gerretsi arvates 18–20 reisivagunit. Ešelonide saabumisel vangide nimekirjad puudusid. Lisaks juudi vangidele oli ešelonis ka juutide teistest rahvustest perekonnaliikmeid.
Teine ešelon olla J. Geese sõnul Eestisse saadetud, sest Riias ei suudetud seda vastu võtta. Kogu ešelonide Euroopast siia saatmise mõte olevat Riia geto komandandi Krause sõnul olnud selles, et hajutada tähelepanu ja segada pilti juutide totaalsest hukkamisest.
Saksa Julgeolekupolitsei ja SD ametnikest viibisid ešelonide saabumise ja kohe järgnenud hukkamiste ajal kohal Oberscharführer J. Geese ja Obersturmführer H. Bergmann. Lisaks oli kohal ka Eesti Julgeolekupolitsei juht A.-E. Mere. Julgeolekupolitsei ohvitserid, A. Laak ning R. Gerrets tegelesid saabunud vangide küsitlemise ning sorteerimisega, määrates, keda saata hukkamisele, keda laagrisse. Vangidele teatati, et nad viiakse tööle lähedalolevasse kalatööstusse.
Enamik mõlema ešeloniga saabunuid viidi raudteejaamast otse hukkamisele. Jägala laagrisse viimiseks valiti välja töövõi-melised inimesed. Ekstsesside vältimiseks hoiduti perekondade lahutamistest, seetõttu saadeti hukkamisele ka väikelastega perekonnad, kelle kasutamine tööjõuna olnuks ebamugav. Nii jõudis kummastki ešelonist Jägala laagrisse umbes 200–250 inimest.
Nimekirjad septembris 1942 kahe ešeloniga saabunud juutide kohta jõudsid Obersturmführer H. Bergmanni vahendusel Jägala laagrisse alles1943. a kevadel-suvel. Nende alusel koostas R. Gerrets kartoteegi. Esimese ešeloni mahalastute arvuks tuli umbes 900 ja laagrisse toimetati umbes 200–250 inimest, seega kokku umbes 1150. Gerretsi väitel olid kartoteegis andmed kokku 2100–2150 saabunud isiku kohta. Neist umbes 450 esialgu ellujäänut suunati osaliselt teistesse Eesti kinnipidamiskohtadesse, osa hukati järgnevatel kuudel Jägala laagris.
Nõukogude Liidu uurimis-asutuste poolt R. Gerretsi jt vastu koostatud süüdistuskokkuvõttes nimetatakse uurimistulemuste alusel mõlema ešeloni suuruseks “ligikaudu 1500”. Samas nimetatakse Kalevi-Liival hukatute üldarvuks, viidates vahetult pärast sõda tegutsenud Erakorralise Riikliku Komisjoni materjalidele, “üle 5000 Nõukogude Liidu, Tšehhoslovakkia jt riikide kodaniku”.
H. Bergmanni jt vastu Saksamaal samas asjas algatatud juurdluse käigus jõuti tulemusteni, mis kinnitavad R. Gerretsi tunnistuse arve: Tšehhoslovakkiast Terezinist saabunud ešelonis oli umbes 1000 inimest, Saksamaalt saadetud ešelonis 1089 inimest. Seega võib kahe ešeloniga saabunud kinnipeetavate üldarvuks lugeda 2100–2200. Enamik olid juudid, kuid oli ka teisi.
Hukkamine ning hukkajad
Saabuvate juutide hukkamiseks olid laagri komandant A. Laak ja Oberscharführer J. Geese eelnevalt välja valinud küladest eemale jääva liivase nõo, endise sõjaväepolügooni Kalevi-Liival. Hukatavad transporditi autobussidega raudteejaamast otse mahalaskmiskohale.
Mahalaskjateks oli kuue- kuni kaheksameheline rühm Julgeolekupolitsei ja SD Tallinnas asunud erikompaniist ning komandant Laak isiklikult. R. Gerretsi teada toimusid mahalaskmised sügava augu põhjas, kuhu mahalastavaid sunniti ise pikali heitma eelmistele laipadele (Riia eeskujul). Osa endisi laagri valvureid eitas hilisema juurdluse käigus SD erikomando osalemist ning väitis, et mahalaskmine toimus laagri personali jõududega, kusjuures põhiliseks mahalaskjaks oli komandant A. Laak. Kohal oli olnud mõni üksik võõras sakslane, kes aga ei lasknud. Ühe tunnistaja sõnul oli laagri valvurite arv enne esimese ešeloni saabumist ca 20 inimest, kuid kasvas samal päeval ligi kaks korda. Ka teistest tunnistustest ilmneb, et varem Tallinnas SD erikompaniis teeninud mehed tulid laagrisse pärast esimese ešeloni saabumist. Võimalik, et osa SD erikomando liikmeid toodi kohale esimese ešeloni saabumise päeval ning jäid pärast hukkamist laagrisse valveteenistusse. /---/
Olemasolevatel andmetel võis hukkamistel osaleda kokku 70–75 meest, neist umbes 10–12 ohvitseri. R. Gerretsi hinnangul hukati Kalevi-Liival kokku umbes 1600 inimest.
