Kalabugin: Savisaare rahaskandaal peidab endas Trooja hobust
Kaitsepolitsei poolt 12. detsembril avaldatud dokument, millega paljastati Savisaare raha küsimine Moskvast, sunnib mõistatama: kas tähendab see tema poliitilise karjääri lõppu?
Avaldatu oli paljuütlev ses mõttes, et juhuks, kui lugeja kohe ei taipa, kust tuul puhub, mainitakse seal AS Venemaa Raudtee presidendi Vladimir Jakunini nime seitseteist korda järjest – et kellelegi ei jääks mingitki kahtlust. Kõikides dokumendis kirjeldatud vestlustes esineb Jakunini nimi eranditult igal pool. Sealt võib leida Jakunini vestluse Eestis korraldatud Raudteefoorumi raames toimunud õhtusöögil. On esitatud Jakunini konfidentsiaalsete läbirääkimiste kokkuvõte Savisaarega kaatriga lõbusõidu ajal Tallinna lahel. Ka Jakunini enda ettepanekul Kiltsi mõisas korraldatud “konspiratiivse vestluse” sisu Savisaare osavõtul on ilusasti kirjas. Sinna kuulub ka Jakunini vestluse sisu Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Korneliusega. Ning mis juba päris rabav: Kapo poolt esitatud teabe hulka kuulub ka Moskvas asuvas (!) Venemaa Raudtee residentsis Jakunini poolt korraldatud õhtusöögil toimunud vestluste sisu ja osalenute nimed. Kes võiks olla kõikjal Jakuninit saatev meiepoolne informaator? Või ronis mingi meie tark mees taskus Jakunini pintsakusse? On selge, kellelt info pärineb: allikaks võib olla vaid Jakunin ise. Laiemalt öeldes, Venemaa.
Itaalia ajalehe La Repubblica ja Pariisis ilmuva Russkaja Mõsl andmetel on Jakunin olnud endine vene luure kaadriohvitser. Mõistet “endine” luure, iseäranis vene luure jaoks, ei ole olemas. Kuna Savisaare põhjalaskmiseks vajalik info pärineb Moskvast, pidi otsus paljastamise kohta tulema Kremlist. See polnud Kapo, kes paljastas Savisaare, vaid Moskva lihtsalt loovutas teda kompromiteeriva info Eestile. Kui Savisaar võetakse nüüd rajalt maha, siis mitte Eesti enda algatusel. Meie poolt ei olnud selles loos midagi kavandatud ega ajastatud: ka seekord on otsustajaks Venemaa, ning meile jääb pelgalt statisti roll.
Ometi oleks Eesti ise võinud seda teha. Edgar Savisaare poliitilise karjääri jooksul tehtud kahtlastest sammudest moodustub aukartustäratav kuhi: EV Kodanike Komiteedele kaigaste kodaratesse toppimine, vabariigi juriidilist järjepidevust taotlenud liikumistega koostöö saboteerimine, nn. “kolmanda vabariigi” idee propageerimine, “K-kohukese” käikulaskmisega valimisreeglite rikkumine jne… Riigikaitsega tegelevatel asutustel peaks olema mitu suurt ruumi Savisaare kohta kompromiteerivate materjalide hoidmiseks. Kas mitte selleks ei üüritud politseile kommivabrik “Kalevi” hoonet?. Kui Savisaare karjäärile teeb lõpu tema nüüd päevavalgele tulnud pöördumine Moskva poole raha saamiseks, siis miks just see saab olema tema “kirstunaelaks”, aga mitte mõni mehe eelnevatest komistustest? Kõige võimsam neist oli “lindiskandaal”, aga… Valitsuse liikmete vestluste salaja filmimisele ei järgnenud seda, mis õigusriigis oleks pidanud järgnema. Ei juurdlust, ei süüdistuste esitamist, ei kohtuprotsessi, ei mingit karistust. Miks?
Kahepalgeline roll
Kui prokuratuur ja kohtusüsteem pigistavad millegi suhtes silmad kinni, on selle taga alati poliitiline otsus. Miks mitte ka nüüd? Võib ju täie õigusega öelda, et kui poleks Savisaart, tuleks ta välja mõelda. Stalinliku migratsioonipoliitika tulemusena on Eesti ühiskond lõhestatud ja Keskerakond on vaat et ainus vahelüli, mis kuidagiviisi seob moskvameelset kontingenti Eestiga, kaasab ta Eesti poliitikasse ja sunnib järgima tsiviliseeritud mängureegleid , mõned räpased tembud välja arvatud. Milline oleks meie poliitiline maastik ilma “suure Edgari” ja Keskerakonnata? Eks ühelt poolt näeks pilt kahtlemata palju puhtam välja, sest üks postkommunistlik venemeelne jõud moonutab kogu poliitilise spektri, nihutades selle paigast ära. Pool tollest spektrist võtab enda alla Keskerakond ja teine pool jääb ülejäänutele, euroopa mõistes “normaalsetele” jõududele. Täpselt nii nagu vanas Novgorodis, kus moskvameelne partei paralüseeris arengut ja oli ohuks riigile. Kõik teised üritavad lahendada riigi ja ühiskonna tegelikke probleeme, “keski” aga sunnib meid ikka ja jälle tegelema üheainsa vana teemaga: kas meie koht on läänes või Moskva tiiva all; kas on õige sõlmida sõprus koostööleppeid Putini totalitaarse parteiga või mitte; kas riiki tuleks valitseda demokraatlikul moel või Tallinna linnavalitsuse stiilis, kus keegi ei tohi olla IRL liige, muidu võib sule sappa saada? Ses mõttes ei kujuta Keskerakond endast mitte opositsiooni, vaid süsteemivälist jõudu, ja selle poliitiline mõju ühiskonnale on olnud demoraliseeriv. Teisalt, kui Moskva asendaks Savisaare kellegi teisega – ja küll seal juba jätkuks kandidaate, oleks see variant meile tunduvalt halvem.
Vene paljastusi saab vaadelda kui Eesti taluvuse piiride kompamist. Kui Savisaart ei juleta ka nüüd Eesti poliitikast kõrvaldada, annab see selge vihje teistelegi Eesti “paadi kõigutajatele”: võib minna veel jultunumaks. Kui Savisaar sunnitakse lahkuma, siis milliseid ümberkorraldusi kavatseb Venemaa oma siinse agentuuri seas teha? Ühe Moskva mõjuagendi – ja ehk ka tema erakonna – lavalt kadumisega tekib ju tühimik. Milliste marionettidega see täidetakse? Seda võib ainult oletada, ja need oletused ei ole kuigi õnnestavad.
Otsese kokkupõrke ihkajad
Võib eeldada, et tekkinud tühimikku hakkab täitma teine, palju ohtlikum Eesti-vastaste jõudude leer, kellega Keskerakond on rivaalitsenud valijate häälte pärast, üritades neilt tekki enda peale tõmmata. Need on truualamlikud Moskva teenrid, kes ülistavad siiani okupatsiooni ja on valmis iga hetk heitma tsiviliseeritud mängureeglid kõrvale. Nende liidrite seas on Jüri Mišin, kes loodab provotseerida konflikte, korraldades eesti rahva pidupäevadel koostöös Vene saatkonnaga “vene patriootilisi üritusi”; Dmitri Klenski, kes reageerib vihaste avaldustega, kui pressis või konverentsidel meenutatakse Venemaa poolt Eesti pinnal sooritatud kuritegusid. Nende seas on ka endised poolhipid, kes maalivad Vene saatkonnale ette visioone Peeter Suure ratsamonumendiga kaunistatud Peetri nimelisest pargist, mida nende algatusel kohe-kohe hakatakse Harku järve kaldale rajama: selle monumendi juurde saaks siis taas koguneda nagu muiste pronksisõduri kuju juurde. Kuigi see kontingent on Eestis küllaltki suur, pole ometigi nende liidritel õnnestunud ühineda, põhjuseks nende omavaheline kemplemine Vene saatkonna armuandide pärast. Seetõttu on õnnestunud Savisaarel ja Keskerakonnal nende potentsiaalsed valijad endale saada. Väikest vihjet, mis võib toimuma hakata siis, kui see seltskond ühineb, demonstreeris Moskva meile pronksiöödel Tallinnas. Kuid ka tollased segaduseõhutajad pääsesid karistuseta. Nemad olid kohtuprotsesside võitjad ja keegi ei ole seni seletanud, miks.
Eks sobitub Keskerakondki kahtlemata ilusasti sellesse seltskonda: kuigi veel ei püstitata Eestisse Peetri või Putini kujusid, siis ehitavad nad Tallinnasse vähemalt Moskva Patriarhaadi kirikut. Vahe “savisaarlaste” ja “venekeelsete” vahel on siiski olemas: Keskerakond elab eesti inforuumis, vene šovinistid aga meie ühiskonnast isoleeritult, Eesti poolt neile lahkesti loovutatud venekeelses ja -meelses inforuumis. Neil on siin mitu telekanalit, kus maalitakse kauneid pilte uhkest Venemaast ja näidatakse kindlakäelist Putinit. Neil on siin mitu raadiojaama, kus transleeritakse saateid Venemaalt. Neid kuulates tõusevad demokraatlikult meelestatud külalisel Peterburist juuksed peas püsti, sest tema sõnul polnud ta varem ettegi kujutanud, et eesti raadiojaamad võiksid kuulajaile selgitada, et okupatsiooni polevat olnud ja et Eesti olevat Nõukogude Liiduga vabatahtlikult ühinenud. Veebis on neil oma venekeelne Delfi ja venekeelne Postimees, kus vabalt harrastatakse antisemitismi, eestlaste vihkamist ja maršovinismi. See inforuum on omaette taimelava: seal kasvavad uued Klenskid, Mišinid ja tulevaste pronksiööde rüüstajad.
Savisaare lahkumisega avalikust poliitikast saavad sellel seltskonna käed tunduvalt vabamateks, sest Edgar on olnud nende jaoks “segav faktor”. Kui “venekeelse rahva” isehakanud juhid ühinevad ja Vene saatkonna juhtimisel konsolideeruvad, siis seisame vastakuti üdini võõra jõuga, kes ei mõista ka eesti keelt, kellega ei saa pidada dialoogi ja kes kuuletub vaid Kremli käskudele. Aastad 1924 ja 1939–1991 on näidanud, et ükskõik kui silmakirjalikku legaalselt tegutsevat eesti parteid ei anna jõhkruse poolest võrrelda otsejuhtimisega Kremlist. Ja kas need “Moskva patrioodid” ühinevad või mitte, sõltub Savisaare mineku korral ainult Kremli tahtest. Selles mõttes võib poliitiline maastik ilma Savisaareta osutuda ohtlikumaks võrreldes varasema olukorraga, kus “kohukestel” oli puhvri roll. Pole välistatud ka puhtalt etnilisele põhimõttele toetuva ühtlase ja monoliitse venekeelse partei moodustumine Eesti ühiskonna rüpes… Aeg näitab.
Kaup kauba vastu?
Kui Eestis on ikka veel jõude, kes pigistaksid silmad kinni ohtude suhtes, mida võib kätkeda endas edaspidi sajaprotsendiliselt Venemaalt juhitav viies kolonn ja oleksid Moskvale Savisaare “uputamise” eest tänulikud, siis mida loodab Kreml Eestilt oma ˛esti eest vastutasuks saada?
Kindlasti sooviks vene korrumpeerunud “eliit” pääseda meie kaudu mugavalt eurotsooni, kus nad muidu pole eriti soositud, ja seal raha pesta. Võidakse Eestilt soovida ka muud poliitilist ja majanduslikku “nänni”. Näiteks, tugevdada Venemaa Raudtee positsioone Eestis – mitte juhuslikult ei juhi seda transpordiharu just endine luureohvitser Jakunin. Võimaldagu neile ka osalus Eesti Raudtees: vaadake, kuidas teil saladuslikud isikud teadmata põhjustel ronge liikuma panevad ja kokkupõrkeid tekitavad, me päästame teid hädast!
Kui aga meil jäetakse kõik endiseks ja pigistatakse taas silmad kinni ega anta Moskvalt rahaküsimise asja kohtusse, siis käsitletakse seda Eesti nõrkuse märgina ja ollakse valmis minema veel kaugemale.
Üks USA poliitiline analüütik võttis selle loo kokku sõnadega: “Aga praegune Eesti poliitika meenutab liigagi 1930ndaid aastaid, nii nagu praegune Berliini poliitika sarnaneb liigagi Weimari aegadega, eks ju?” Tõepoolest, nii siis kui ka nüüd on vahel ise tegemise asemel vaadatud liiga passiivselt, kuidas teised su enda kodus toimetavad.
