Kallas istus kahel toolil korraga

1994. aasta kevadel, kaks aastat pärast õnnestunud rahareformi ei osanud Siim Kallas endale Eesti Panga presidendina enam uusi sihte seada.

Tulevik taasloodud riigi pangajuhina näis kärsitule hingele liiga mugav. Kalle Muuli kirjutab oma raamatus „Vabariigi sünnimärgid” otse: Kallasel hakkas igav ning ainus võimalus igavust peletada oli minna poliitikasse. 13. novembril, kui löödi Heiki Kranichiga käed Reformierakonna loomiseks, räägiti Kallasest kui järgmisest peaministrist juba täiesti kindlas toonis.

See plaan aga muutus ootamatult, sest Kallas ei saanud riigikogus hääli kokku ja jätkas tegevust Eesti Panga juhina. Sellest kohast loobus ta alles 1995. aasta aprillis ehk peaaegu pool aastat pärast erakonna loomist. Senikaua juhtis ta korraga nii Eesti Panka kui ka Reformierakonda, mille tüüris ka märtsikuus toimunud valimistele.

Vaid kuu aega pärast Reformierakonna loomist saadeti esimene salapärane kiri, mille Eesti Päevaleht täna avalikustas.

Pärast valimisi vahetas Kallase Eesti Pangas välja senine asepresident Vahur Kraft ning Kallas jätkas erakonna niitide tõmbamist riigikogus.