Koduvisiidi järele tunnevad vajadust patsiendid, kuid perearstid mitte
Kahe nädala eest kirjutas Eesti Päevaleht, et inimesed kipuvad ka kergete tervisehäirete korral kiirabi kutsuma. Loo ilmumise järel sai toimetus vastukaja: selgus, et numbrile 112 helistataks harvem, kui oleks võimalik perearsti koju kutsuda.
Näiteks märkis üks kommentaator: „[On] ikka suhtelistelt jama, kui näiteks talvel 20-kraadise külmaga palutakse 38-kraadise palavikuga inimesel arsti juurde kohale tulla. Aga mis siis, kui inimesel pole oma autot ja taksosõitu endale lubada ei saa? Marsid sinna ja tagasi jalgsi?”
Noor ema Anne-Mari Järve rääkis, et tema soovis oma perearsti koju kutsuda just enesetunde pärast. „Tundsin end väga halvasti, kuid arst keeldus ja ütles, et tänapäeval koduvisiite enam ei tehta,” märkis ta. „Lõpuks läksin erakorralise meditsiini osakonda, kus selgus, et pean kopsupõletikuga haiglasse jääma.”
Eesti Päevalehele on teada ka juhtum, kus vanemad soovisid kutsuda perearsti oma nädalase imiku juurde esmast ülevaatust tegema ja hiljem palusid kahel juhul visiiti kõrge palaviku tõttu. Kõigil juhtudel kästi neil ise perearsti juurde kohale minna.
Koduvisiidid pole kuhugi kadunud: haigekassa andmeil tegid perearstid eelmisel aastal üle 65 000 koduvisiidi, neist umbes 8700 alla kaheaastastele patsientidele.
Tähtsus on kadunud
Eesti perearstide seltsi juhatuse liige Anneli Talvik selgitas, et perearsti koduvisiit kui selline on oma kunagise tähenduse kaotanud, sest aastakümnete eest oli võimalik kodus samamoodi diagnoosi panna kui arstipunktis, aga nüüd on perearstikeskuste analüüsivõimalused palju täpsemad. „Koduvisiit külaühiskonnas oli arsti töö sel ajal, mil patsiente oli arsti kohta paarsada, mitte mõni tuhat,” märkis Talvik.
Tema arvates tunnevad inimesed endiselt koduvisiitide järele igatsust, sest nad on sellega Nõukogude ajast harjunud. „Muidugi on see ka mugav, sest kujutage ise ette: palju lihtsam on hommikul palavikuga ärgates arst kohale helistada ja samal ajal teda hommikumantlis oodata kui ise kuhugi minna,” ütles ta. „Kui aga küsida, kas inimesele meeldiks, kui tema 38-kraadise palavikuga lapsele määrataks ravi ilma analüüsideta, vaid vaatluse ja katsumise põhjal, tahavad nad ikkagi täpset diagnoosimist, mis aitaks vältida näiteks asjatuid antibiootikumikuure.”
Siiski räägivad tohtrid ja lapsevanemad Talviku sõnul üksteisest mööda. „Selgitame vanematele küll, et koduvisiit ei pruugi alati olla turvaline just diagnoosi täpsuse osas, kuid meie argumendid ei pruugi alati vastaspoolele kohale jõuda, kui vestlus liigub emotsionaalsele pinnale: mitte „mul on arsti vaja”, vaid stiilis „ma tahan arsti”,” märkis ta.
Ise hinnata ei oska
Eesti patsientide esindusühingu infojuhi Anne Veskimeistri sõnul on koduvisiit vajalik eelkõige sellepärast, et inimene ei oska oma tervislikku seisundit nii hinnata, nagu seda teeb meditsiinitöötaja. „Ta ei oska leida tervishoiusüsteemis kohta, kuhu tema haigestumine kuulub: kas ta vajab haiglaravi, kodus puhkamist, täiendavaid uuringuid või piisab esialgse ravi määramiseks pelgalt sümptomite kirjeldusest,” lausus Veskimeister.
Ta lisas, et kiirabi kutsumisele võiks tõesti teatud juhtudel – näiteks krooniliste haiguste ägenemise korral – eelneda perearsti koduvisiit, selleks et hinnata, kas patsient tõesti vajab kiirabiteenust.
Paides töötav perearst Ingrid Alt märkis, et tema tunneb oma täismahus, 2000 inimesega nimistu puhul puudust vabast ajast, millal inimesi külastada. „Koduvisiite on muidugi järjest vähemaks jäänud, kuna inimesed on mobiilsemad,” ütles ta. „Praegu teen umbes ühe visiidi nädalas, aga siiski nõuab see aega.”
Harjumaal Jüris tegutsev perearst Katrin Akkel ütles, et läheb alati koduvisiidile, kui näiteks on tegemist lapsega, kel on kõrge palavik, kuid vanematel pole võimalust ise liikuda. „Samuti käin vanemate inimeste juures,” lisas ta. Koduvisiitide tegemine on Akkeli sõnul tähtis, sest niis ei ole inimene oma probleemiga üksi. „Siis saab välja selgitada, kas äkki tuleb ta ka haiglasse viia,” selgitas ta. „Perearstikabinetis saame tõesti teha vereproovi ja analüüse ning määrata kohe näiteks antibiootikumikuuri, kuid siiski on kodukülastus parem kui ravita jäämine.”
Visiit maksab 3,2 eurot
Harjumaal Jüris töötav perearst Katrin Akkel lausus, et 3,2 euro suurune visiiditasu – mida ei pea küll maksma rasedad või alla kaheaastaste laste vanemad – ei kata kindlasti koduvisiidi kulusid. „Vahemaad on pikad ja aega kulub teinekord juba kohapeal ligi tund,” nentis ta. Parim oleks tema arvates olukord, kus perearst saaks ise visiiditasu määrata vastavalt sellele, kui kaua aega tal kulub ja kui kaugel patsient elab. Eesti patsientide esindusühingu infojuht Anne Veskimeister märkis, et palju odavam on ühe koduvisiidi asemel võtta vastu kümme patsienti.
Vaja imikutel ja voodihaigetel
Anne Veskimeister patsientide esindusühingust ütles, et koduvisiidi võimaluse puudumise üle on kaevanud just väikelaste emad või voodihaige lähedased, kes ei pea loogiliseks kõrges palavikus patsiendi transportimist.
„Arst või pereõde läheb kohale juhtudel, kui saame kõne põhjal aru, et saame inimesele reaalset abi anda juba seal,” märkis aga Eesti perearstide seltsi juhatuse liige Anneli Talvik.
