Kolm Baltimaade presidenti Venemaa asjus: kaks rusikat ja ühed kõvasti kinni silmad

Ukraina kriis pakub Baltimaadele võimaluse panna mängu kogemused Venemaaga ja osaleda maailma avaliku arvamuse kujundamises.
Eesti ja Leedu riigipeadest on kriisi jooksul kujunenud ühed maailma kõige häälekamad ja teravamaid hinnanguid kasutavad kriitikud.
Ent presidentide koondportreed, mille koostasid kolmes riigis tegutsevad Delfi ajakirjanikud, näitavad, et ühtsus on kergesti murtav.

Balti ketis lauldud „Atmostas Baltija, Bunda jau Baltija, Ärgake Baltimaad” määras kolmele Läänemere-äärsele riigile ühise nimetaja: end tollal siin okupatsioonivõimuna kehtestanud Moskva. Lõppeval aastal, mil Venemaa ründas jälle sõltumatut Euroopa riiki, võis esimese hooga jahmatada, kui ebakindlalt ja vastuoludest puretuna reageeris agressioonile lääne üldsus. Aga kui ühtsed on kolm tillukest Baltimaad? Tallinnas võib tunduda, et „me ju ütlesime”. Ja viimaks tunnistatakse, et „meil oli õigus”. Ent kas „me” ikka rääkisime siis ja räägime ka praegu ühel häälel?

Kriisid annavad võimaluse kujundada neist oma tähetund neile, kellest kujuneb riigi inimlik nägu: presidentidele. Just meie riigipeade sõnavõttudest ja suhtumisest sõltub, kui tugevana nähakse kaugemal Balti riikide positsioone. Presidentide liigutused juhivad hoobasid, et peale retoorika süveneks ka reaalne koostöö – olgu energeetilise sõltumatuse saavutamisel või ida–lääne transpordiühenduste põhjast lõunasse viimisel. Isegi kui meie riigipeadel ei ole Vladimir Putinist erinevalt ametlikult palju võimu, määrab presidentide suhtumine, kas me usaldame üksteist või mitte.