Koorküla järvestik mäletab muistset aega
VALGJÄRVE TÕMME. Sõidan esimese hooga mööda. Satun mööda metsateed peaaegu Lätti välja. Keeran siis tagasi. Ja imestan lõpuks, et alul järve ei näinud. Pidasin seda tükikeseks heinamaast. Järv lebab vaikselt oma kõrgete kallaste vahel. Pole tuuleraasugi. Kasetüvedel järve teisel kaldal peegeldub õhtupäike. Kaugemas lahesopis konutab oma paatides kaks kalameest.
Sammun vette. Vesi-kirburohi vahib mind oma miniatuurse lilla hundinuiataolise õienutiga. Vaikus, mis linnaliiklusest tulnu kõrvadele alul valus tundub. Kusagil kaugemal talus haugub koer. Part lendab üle järve, prääks-prääks.
Loen järvede raamatust, et Valgjärv olla kunagi mõisa alla neelanud. Umbes nii see oligi – enne asus mõis järve kaldal, siis kolis aga ümber Koorkülla, sealsete koobaste lähedusse. Nüüd on Valgjärve Udsu poolsaarel uus mõis kerkimas. Turismimõis. Ja jutt järve vajunud mõisast pole üldse tühi jutt. Muidu peaaegu 30 meetri sügavuse järve keskel, Udsu poolsaare pikendusel, on madalik, kust juba Hugo Treffner avastas vaielamute jäänuseid. Pidi olema turvaline elada keset järve, 1400 aastat tagasi.
Kalamehed tulevad kaldale. Selgub, et on lätlased. Kala pole nad sellest hoolimata kuigivõrd kätte saanud. Külamehed teavad rääkida, et praegu on see tühi töö. Võtvat vaid kevadel.
VIRTSJÄRV JA VÕRTSJÄRV. Udsu järv justkui ootaks, et temaga midagi juhtuks. Põhjast vahivad ta veesügavusse Lindsi saareaia puud kunagiselt hiiepaigalt. Udsu seisab Valgjärvest kõrgemal, 76 meetrit üle merepinna, oma suurema sugulase 71 vastu. Ja on ka sügavam, Sakala kõrgustiku sügavaim järv oma 30 meetriga – Valgjärve 27 vastu. Kuid oma sügavusi Udsu ei paljasta, tema vesi on pruun ja sogasevõitu, seevastu Valgjärve vette näeb neli meetrit välja. Udsu meeldib aga vesiroosidele, neid kasvab siin kümnete ruutmeetrite kaupa, valgendades metsahämarasse jääma kippuvaid kaldaäärseid.
Kõmbin mööda rahumeelset metsateed Valgjärvest põhja poole. Vasemal helgib puude vahelt Laanemetsa järv oma kõrkjakallaste vahel. Veel veidi maad edasi, ja jõuangi Võrtsjärve äärde. Ei, see pole siiski geograafiline eksitus. Seda väikest järvekest kutsutakse enamjaolt Virtsjärveks – nagu on ka tema suure ja kuulsa sugulase vanem nimekuju.
Väike Võrtsjärv on küll 2700 korda suurest pisem, kuid see-eest kaks korda sügavam. Kuid hea tahtmise korral meenutab Virtsjärv Võrtsjärve nii oma kujult kui ka selle poolest, et üks kallas on kõrge, teine aga madal ja roostunud.
PIKRI KODU. Kus on Pikri kodu? Kust ta oma kõuekärgatavaid vägesid juhatab? Kes seda täpselt teab, kuid ühe võimalusena sobib selleks Pikrejärv. Sest just selle järve lõunakaldal olevas hiiekohas toodud Pikrile ohvreid. Kas ta ohvrite peale leebus, pole kindel. Kuid kui ta võttis vaevaks heita pilk mäelt alla Pikrejärvele, siis võis ta oma välgunooled pauna unustada küll.
Vaade on väärt vaatamist. Järv oma idakallast palistava sanglepikuga lebab all orus ja tundub, et vaatab sulle vastu, kutsudes ligi astuma. Teengi seda. Vesi on nii soe ja pehme, et seda peaaegu polegi tunda.
Istun künkale ja loen ajakirjast New Scientist lugu, kuidas Pikrit ohjeldada. Inimene on tahtnud ilma valitseda küllap sama kaua, kui end tunnetanud on. Mis on lõkegi muud kui soov ilm üles kütta? Või kas ei too trummipõrin ja loits vihma meelitamiseks või peletamiseks kaasa soovitud tulemuse? Kindlasti toob, kui nõnda uskuda. Sest pole ka pilvedesse kristallikeste poetamise mõju mõõdetav – isegi kui selle peale hakkab vihma valama, ei tea keegi, kas seda poleks juhtunud nõnda ka muidu.
Kui liblika tiivalöök Pikrejärve ääres võib vallandada tuulispasa Pääskülas, kas ei saaks siis inimene teha kunstliblika, mis oma tiibu lehvitades tuulispasalt juba enne selle teket jõu võtab? Mõte on hea, ent teostus kui mitte või-matu, siis võimatult raske. Ja nii polegi inimene ilma mõjutamisega jõudnud kaugemale kui meie esivanemad, kui nad Pikrejärve ääres Pikrele ohvreid tõid.
Udsu poolsaar on lausa padrik ja põlismets. Kui sellest läbi murda, siis on tükk Valgjärve hõlmamist selja taga. Ja ees kõrged kagukaldad, mõnusad teerajad.
ELU KESET VETT. Istun mäe otsas ja vaatan järvega tõtt. Päike piilub pilve vahelt. Part prääksub. Isegi üle järve äkitselt kos-tev muusika leevendub järve jõul ja toob hinge mingi seletamatu nukruse. Millegi ootuse, millest tead, et see ei täitu eales.
Mõtlen, mis sundis neid inimesi 1400 aasta eest keset järve elama asuma? Oli see rikas pere? Oli see vaid varjupaik või igapäevakodu? Oli see järve lumm või selle kaitsev hõlm, mis neid siia meelitas? Kes neid ähvardas? Ligimesed, naabrid, kõr-valküla mehed, hõimlased või juhuröövlid? Ja lõpuks – kuidas neil läks? Kas järv päästis hädast ja õnnetusest või hoopis hukutas? Oh, kes seda teab, võib vaid aimata, et ega inimene siiski olnud palju erinev nüüdsest.
Järgmiseks varahommikuks on järv õitsema läinud. Vähemasti selle lõunasopp, mis üsna lõunasupi moodi välja paistab. Tundub, justkui saaks selle hõberohekal pinnal vabalt kõndida. Mina siiski ei katseta. Aukartusest vetikate vastu. Jätan järve oma elu elama ja lähen.
