Kuidas päästa vaeste perede lapsed surnud ringist?
Nii Tallinna abilinnapea Merike Martinson kui ka Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse juht Mati Sinisaar leiavad, et lapsi aitaksid kõige rohkem päevakeskused ja õpilaskodud, kus nad saaksid elementaarset abi. Sotsiaalminister Taavi Rõivas ei leidnud üldse võimalust vestluses osaleda.
Rõivase asemel Eesti Päevalehe korraldatud vestlusringis sotsiaalministeeriumi esindanud asekantsler Aleksander Ljudvig tunnistas, et vaesemate perede lapsi abistavate keskuste rahastamise kohta jääb ta vastuse võlgu.
••Oleme kokku tulnud Peeteli kiriku sotsiaalkeskusse, kus aidatakse vaeste perede lapsi. See keskus tegutseb, sest meil on ka praegu, 2013. aastal lapsi, kes kogevad väga sügavat vaesust. See ja teised samalaadsed mittetulundusühingud tegutsevad peamiselt välismaa heategijate rahast. Näiteks Norra õpilased koguvad raha, et aidata Eesti lapsi. Kas te peate seda normaalseks?
Martinson: Vaesusega käib kaasas terve rida põhjusi. Põhjused tulevad peredest. Selleks, et peresid aidata, on omavalitsuse tasandil loodud terve suur süsteem. Tallinna lastehaigla renoveeriti välismaalaste rahaga. Väga tore, et välismaalased tahavad aidata.
•• Meil on jah olemas sotsiaalhoolekandesüsteem, aga miks on meil siis ikkagi lapsi, kellel puuduvad normaalsed elamistingimused, kel pole piisavalt süüa ja riideid ning kes ei käi sellepärast koolis?
Martinson: Osal neist on vanemad juba sõltuvustes ja et neid sealt rataste vahelt välja tuua, on vaja riigi poolt tuge. Ka Tallinnas loodavale laste vaimse tervise keskusele pole riik leidnud kümne aasta jooksul toetust – aga Norra valitsus tuli appi.
••Mida teie, Aleksander Ljudvig, sellest arvate?
Ljudvig: See, et see ja teised tublid MTÜ-d sellega tegelevad, just näitabki, et probleem on olemas ja kõik osapooled tegelevad sellega väga põhjalikult ja pikaajaliselt. Nii riik kui ka kohalikud omavalitsused, aga ka MTÜ-d ja ühiskond tervenisti. Mina ei näe midagi halba selles, et tubli MTÜ kaasab nii palju välispartnereid.
••Kas see on normaalne, et meil on endiselt lapsi, kellele ei ole tagatud isegi elementaarne: söök, riided ja korralikud elamistingimused. Nendest ollakse küll teadlikud, ka omavalitsuse tasandil, aga lapsed jäävad sellisesse olukorda aastateks.
