Kuidas Päewalehte üritati kinni panna
“Kellele iseseisvus, kellele ike,” taunis 1918. aastal Eesti omariiklust siinsete enamlaste liider Viktor Kingissepp. Kuid revolutsiooniliste Vene soldatite võimu all olnud Eestis oli vaidlus tõsisem: kas iseseisvus või ike. Ja ikke all mõeldi ühtmoodi Saksa okupatsiooni ja enamlaste diktatuuri.
Enamlaste riigipööre, mida aastaid Oktoobrirevolutsiooniks kutsuti, viidi läbi rahu, maad, rahvaste enesemääramist ja kõikvõimalikke vabadusi lubades. Ometi nägi nn sõjarevolutsioonikomitee (SRK) juba esimesel võimu haaramisele järgnenud istungil Tallinnas 26. oktoobril (ehk uue kalendri järgi 8. novembril) 1917 ette vabaduste lõpetamist. “Eesti kodanlike ajalehtede sulgemise osas vastuväiteid ei ole,” kirjutati protokolli.
Neli päeva hiljem pidid lugejad, kes sel segaduseajal üritasid igast infokillukesest osa saada, tõdema, et ajalehed enam ei ilmu. 31. oktoobril (ukj 13. novembril) otsustas SRK sulgeda ajalehed Päewaleht, Tallinna Teataja, Revelskoje Slovo, Revelski Nabljudatel ja Revelskaja Mõsl koos lisaväljaannetega “kuritahtliku kontrrevolutsioonilise agitatsiooni eest”. Esimene katse Tallinna raekoja kõrval Suurel turul kontorit pidanud Päewalehte sulgeda aga ei läinud just sujuvalt.
3. (ukj 16.) novembril 1917 uuesti trükimasinast välja tulnud ajaleht kirjutas: “1. now. hommikul warsti pärast kella 8-t ilmus hr. J. Käspert, keda meie enne kui “Kiire” ja “Töölise” ärijuhti tundsime, sõjariistus madruste saatel “Päewalehe” kontorisse ja sealt toimetusesse ning seletas, et sõjarevolutsiooniline komitee käsu on andnud “Päewalehte” ja “Aega” kinni panna, nende lehtede paberitagawara ja kapitalid ära konfiskeerida, toimetuse ruumisid kõigi käsikirjade, kirjawahetuse ja inwentariga kinni pitserida, kuna sõjarewolutsioonilise komitee poolt meie kulul iseäralist teadete-lehte hakatakse wälja andma ja meie lugejatele kätte saatma.”
Tõnisson Eestist välja
Küsimuse peale, kuidas käib ajalehtede sulgemine kokku revolutsiooni ühe pealubaduse ehk sõnavabadusega, vastas Käspert, et tema ei tulnud vaidlema, vaid käsku täitma. Ning kui vastutav toimetaja Georg Eduard Luiga keeldus võtmeid üle andmast, tassiti ta soldatide vahel sõjarevolutsioonikomiteesse Jaan Anvelti ette. Järgmisel päeval oli aga Päewalehe toimetuse ette kogunenud juba üsna suur rahvamass ja Käspertil käis olukord üle jõu. Ajaleht sai võimaluse veel poolteist kuud ilmuda.
18. novembril (ukj 1. detsembril) 1917 marssisid Tartus Postimehe trükikotta kaks soldatit ja “keegi võõrast rahvusest üliõpilane” otsusega ajalehte
“tsenseerida ehk koguni konfiskeerida”, sest seal trükitavat “pagan teab mida”. Postimehe ärijuht Adam Bachmann käskis aga neid trotsides trükimasina veel sel päeval käima panna, trükkides ära ka selle intsidendi kirjelduse. Eesti rahvusliku ärkamise lipulaeva sulgemine päev hiljem põhjustas Tartus suurmeeleavalduse. Kingissepp kihutas isiklikult Postimehe väljaandja Jaan Tõnissoni Eestist välja.
Sisuliselt Nõukogude võimu peatsensoriks tõusnud Johannes Käspertist sai aga veel tähtsamgi mees, nn revolutsioonilise tribunali tegelik juht. Tallinna Teataja vastutav toimetaja Eduard Hubel (alias Mait Metsanurk) ja Päewalehe toimetaja Luiga astusidki 16. (ukj 29.) detsembril 1917 selle tribunali ette.
Tallinna Teataja pandi “jäädavalt kinni”, vahendas enamlaste võimu ajal neli päeva ilmuda jõudnud ajaleht Eestimaa. Hubel pidi istuma kaks nädalat arestimajas Toompeal. Luigat ei julgetud siiski vangi panna. 4. (ukj 17.) novembril ilmuma hakanud ajaleht Uus Päewaleht suleti kaheks nädalaks.
Detsembris 1917 tõusis ajakirjandusvabadus Eesti rahvusliku protesti märksõnaks. Ajalehed hakkasid demonstratiivselt enamlaste lubaduste, sh rahvaste enesemääramisõiguse täitmist nõudma. Ning kuna seda õigust ei lubanud võimu haaranud enamlased enam propageerida, muutusidki relvastatud soldatid ajalehtede toimetustes igapäevasteks tülitajateks.
Ajutine ajaleht Uus Postimees tuli lugejate ette 6. (ukj 19.) detsembril 1917 protestiga, et enamlased käituvad samamoodi nagu tsaarivõim 1906. aastal. Ajaleht Uus Päewaleht sai uuesti ilmuda 2. (ukj 15.) jaanuaril 1918 ehk päev varem, kui Tartu enamlased Uue Postimehe lõplikult sulgesid. “Ikka selgemini hakkab meie rahwa keskel äratundmine maad wõtma, et peame nüüdsetel suurte uuenduste wõimaluste aegadel püüdma täielise iseseiswuse poole,” teatas Uus Päewaleht aasta esimesel esiküljel.
Manifest Päewalehe trükikojast
Sedapuhku suutis Uus Päewaleht vastu pidada 27. jaanuarini (ukj 9. veebruarini) 1918, mil enamlased ta uuesti kinni panid. Eesti ajakirjanduses ja poliitikas oli kujunenud juba selge otsus. Päästekomitee Eestimaa iseseisvaks kuulutamise manifest, mis 24. veebruaril 1918 Tallinnas ning päev varem Pärnus ja Viljandis ette loeti, oli trükitud Päewalehe trükikojas. Ka jõudsid enamlaste suletud Tallinna ajalehed veel 25. veebruaril korra ilmuda, et see manifest lugejateni viia. Saksa okupatsioon sulges ajalehed uuesti. Vabadus saabus alles novembris 1918.
