Kuno Pajula (Foto: Erik Peinar)

Eile hommikul suri 88-aastasena peapiiskop emeeritus Kuno Pajula. Mees, kes sai Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopiks kiriku ja riigi jaoks pöördelisel ajal. Oli 1987. aasta ja õhus aimus Eesti iseseisvuse taastamist. See oli segane aeg, mil inimesed otsisid elu mõtet ja kümned tuhanded neist leidsid just siis tee kirikusse.

Pilistvere koguduse vaimulik Hermann Kalmus oli sellel ajal vaid 11-aastane ja kuigi tema vanemad olid kiriku liikmed, ei puudutanud Pajula kui toonase peapiiskopi isik nii väikest poisikest. „Aga iga inimene, kes on murrangulisel ajal otsustaja – piisavalt targalt ja piisavalt hästi otsustaja –, mõjutab kahtlemata palju. Ju oskas Pajula rahvast õigesti kõnetada, sest rahvas koondus kiriku ümber tõesti palju just sellel ajal,” tõdes Kalmus.

Kui paljud kirikutegelased astusid sellel ajal jõuliselt poliitikasse ja ühiskonnaellu – näiteks Illar Hallaste, Vello Salum ja Villu Jürjo –, siis Pajula oli otseselt poliitika suhtes tasakaalukam ja kirikule oli see kindlasti kasulik. Pajula otsis seda, mis ühendas, ja arendas seda kiriku poolt. Sellesse aega jääb muu hulgas ka Pajula algatatud kirikute nõukogu asutamine, aga ka muinsuskaitseliikumine.

„Võib-olla tema suhtlemisoskus, tema lähenemine inimestele andis võimaluse ka kirikuringkondades nii ühiskonda välja- kui sissepoole tegutsemiseks. See tulenes Pajula rõõmsameelsusest, optimismist ja julgustavatest sõnadest,” leidis piiskop Einar Soone. Ta tõdes, et rahulikkus oli kindlasti üks Pajula ametisoleku aja märksõnu, kuid teisalt püüdis ta alati leida võimalusi tegutsemiseks. „Ta oli energiline mees. Pigem ikka inimene, kes oli nähtav ja seltskonnas alati särav. Probleemide korral püüdis ta leida lahendusi ja tegi seda tõesti tasakaalukalt,” meenutas Soone.

« Avalehele 12 Kommentaari