Rein Sikk

Hommik kodust 1500 kilomeetri kaugusel polaarjoone taga algab lumesajuga, mis vihmaks muutub. Totaalne fiasko, jookseb peast läbi. Vabaõhu-moedemonstratsioon sellise ilmaga?

Aga saamid – Põhjala põlisrahvas – tulevad. Nii nagu nad on sadu aastaid tulnud lihavõtteks oma linnadesse, mõne tuhande elanikuga Kautokeinosse ja Karasjokki. Nad laskuvad laugjatelt, merelaineid meenutavatelt mägedelt kui kevadvesi. Tulevad aeglaselt mööda silmapiiri voogavailt kivistelt lainetelt, mida näeb saami muusika supertsaar Mari Boine, kui lauldes ilmad suleb. Saamid saabuvad ja neid saab palju. Ükski kaugus pole neile liiga kauge tulla. „Kohe lihavõtte järel lähen põtradega rannikule, pole pikk reis, kaks nädalat kõigest minna,” ütleb joiguja Biret Ristin Sara.

Saamid saabuvadki suuri külasid meenutavatesse linnadesse nagu joig, nende tähtsaim rahvalaul, mis tasapisi kasvab ja kasvab, enne kui saab kord nii vägevaks, et paneb hinge vappuma.

Aga siis on nad kohal. Ummistavad kaubakeskused ja maiustavad rõõmsalt rämpstoidurestoranides, tõstes taldrikuile hiiglaslikke friikartulihunnikuid. Miilustavad ja kallistavad kesklinna platsidel. Tõstavad lõpmatu arv kordi oma lapsi välja asfaldil olevaist porilompidest. Sest pisikesed jalad, mis saavad imehästi hakkama künklikul tundrapinnasel, koperdavad siledal asfaldil.

„Meie rahvas on alati lihavõtteid tähtsaks pidanud. Talve järel ja rannakarjamaadele suundumise eel oli see vanasti paras aeg, et kirikusse laulatustele saabuda, aga sellekski, et oma surnud surnuaedadesse maha matta,” ütleb last kallistav Jan Roger Ostby. Veel mõne tunni eest oli ta kesk saami parlamenti – Saamediggit – veidi ebalevas ametnikurollis ja muretses, kuidas anda võõramaa ajakirjanikule poliitiliselt korrektseid vastuseid. Nüüd, oma rahva hulgas külatänaval, lükkab ta päikseprillid kuklasse ja lööb patsi aina uute tuttavatega. „See vanamees laadaleti taga on meie kuulsaim põdrakütt,” osutab Jan nuge ja puust uuristatud kohvikappasid müüva isanda poole.

Samasuguse poliitmetamorfoosi teeb läbi ka parlamendi poliitnõunik Hagbart Gronmo, kes mõne tunni eest korralikult kasituna ja triiksärgistatuna arvuti ees seadustest rääkis, nüüd aga on teksastes ja abistab moedemonstratsiooni korraldajaid. Aitab leida kõrgemat puidust kaubaalust, et mannekeenid saaksid ilusti astuda keset parkimisplatsi paigutatud poodiumile, mis muidu üdini saamikeelsetel plakatitel kannab peent nimetust catwalk. Aitab poest kohale vedada äravisatud papptahvleid, millega kaetakse poriloigud, et mannekeenide ilusad jalanõud ei määrduks.

Kui Karasjoki kultuurijuhil Randi Olstadil oleks viis kätt, siis oleks neis kõigis mobiiltelefon, sest viimasel hetkel on tal sada asja ajada.

Sürreaalsus kuubis

Hallihabemeline isand näpib laadal müüdavat saami rahvuslikku hõlsti, millele on tikitud vutiklubi Manchester United embleem. „Oleks Barcelona, ostaksin ära!” Jutul ots.

Saamide summ seisab ootus­ärevuses kesk parklat. Kõlaritest aeglaselt voogav Boine laul asendub kantristiilis joigumisega. Sealt nad tulevadki – oma küla neidised, seljas oma küla uusimad moesaavutused, üks uhkem kui teine. Nad astuvad poodiumile ja paarisajapealine uudistajate summ vakatab. Memmed tõstavad käed päiksevarjuks, et ikka paremini näeks. Laste pulgakommid peatuvad poolel teel suhu. Nii ilus!

Lumivalged pruutneitsid nahkades ja kivipruunid neiud saamimustrilistes villakleitides, põdrasarvelised-kalliskivilised kirjad mantlite selgadel, kõrvu kallistamas punaseks toonitud nahkmütsid ja kõige all ikka verevad saami saapad. Pealtvaatajate pead liiguvad neidiste astumisega taktis vasakule ja paremale, joig kõlareis saab hoogu, fotoaparaadid plõksuvad ja sähvivad. Justkui televiisori moekanali hästi tuunitud glamuur Põhjala parkimisplatsile asetatuna.

Sürreaalsus kuubis. Lihavõttelusti õhkub üle Saamimaa.

Loodus otsustab, saamidel aega on

•• Järgmine päev, vaikne neljapäev on Karasjokis maailma vaikseim vaikne neljapäev. Kõik poed ja asutused on kinni, ükski auto ei liigu, inimestest rääkimata. Kohe-kohe peaks algama põtrade võiduajamine, aga…

•• Ühest esimesest lõuna paiku linnas liikuma hakkavast autost astub välja kultuurijuht Randi Olstad ja laiutab käsi: „Vedasime lund mis vedasime – ära sulas. Ei tule võiduajamist.”

•• Siis lisab veel, et mõtles algul ärajäämise teate festivali kodulehele üles panna – aga milleks, kõik ju nagunii teavad, väike küla see Karasjok. Pealegi: kui loodus lubab, küllap siis aasta pärast toimub seegi võistlus, sest ega looduse vastu saa. Saamidel on aega küll.

Ajakirjaniku reisi

rahastas Tallinna

kuninglik Norra saatkond.