LOE TÄISMAHUS: Surmalaagritest nopiti eestlasi „Traviatat” ja „Silvat” laulma
Elusat „rahvaste isa” Stalinit nähes tabas teda pettumus. „Ta oli vana roti näoga, hallid sorakil vuntsid rippusid suure nina all. Nägu oli rõugearmiline ja kahvatu. Aga portreedel oli nagu operetikangelane, üles puhvitud.”
Need read on pärit 1908. aastal Lätis Liibavis (Liepajas) sündinud Juhan Sillaku seni avaldamata mälestustest. Stalinit nägi ta sõja ajal 1942. aastal Kremlis lavalt, kus ta laulis Eesti NSV riiklike kunstiansamblite meeskooris Harri Kõrvitsa juhatamisel. Stalin istus lava poolt vaadates kolmandas reas.
„Meil oli „suur au” esimest korda Moskvas laulda Aleksandrovi uut Liidu hümni a cappella,” kirjutab Sillak. Raske öelda, kas see on ajalooline fakt, et just eestlased laulsid Stalini ees esimest korda: „On vabade riikide murdmatu liidu loonud jäädavaks ajaks suur Venemaa hõim.” Kuid igatahes kasutab Venemaa sama viisi siiani oma hümnina, sõnu muidugi mitte.
„Laulud lauldud ja kohe lava taha meile määratud ruumi. Ees ootas üllatus. Lauad olid rikkalikult kaetud ja see mõjus poolnälginud mehi julgelt tegutsema (asuma) ja ka homse päeva peale mõtlema. Musta kalamarja sõime lusikaga ja tükksuhkur rändas taskutesse ja aluspüksi säärde,” kirjeldab Sillak, mis eestlastega Kremlis edasi juhtus.
Sillaku mälestuste peamine väärtus pole siiski Stalini kirjeldamine ega ka sõja ajal Nõukogude Liidu tagalas Venemaal Jaroslavlis Eesti sõjameestest loodud koori igapäevaelust jutustamine.
1944. aasta veebruaris vahistas Nõukogude kurikuulus salateenistus NKVD Sillaku ja veel 11 eesti koori lauljat. Kuus neist, nende seas ka Sillak, saadeti sama aasta juulis juba vangilaagrisse Venemaa kõige kaugemasse otsa, külma kuningriiki Magadani, Kolõmale.
Suurem osa Kolõma laagritesse sattunud vangidest ei tulnud sealt kunagi tagasi. Aadu Olli andmetel viidi Stalini ajal alates 1945. aastast Kolõma vangilaagritesse 6000–8000 Eesti poliitvangi, kellest jäi ellu ja jõudis koju tagasi vaid 8–12 protsenti.
Juhan Sillakul vedas uskumatult, sest tänu oma heale lauluhäälele võeti ta vangilaagrist lauljaks Magadani teatrisse, mis oli tollal ainuke muusikaline teater kogu tohutus Venemaa Kaug-Idas. See Magadani teater asutati 1938. aastal, kui NKVD hakkas vange massiliselt Kolõmale saatma ning järelikult kasvas ka järsult nende ülevaatajate arv. Peale Sillaku, kes laulis teatri kooris tenoriosi, töötas teatris artistidena veel vähemalt kaheksa vangi-eestlast, neist tuntuim oli viiuldaja Evald Turgan.
Päeval teatris, öösel laagris
Sillaku hüplike mälestuste põhiosa moodustavadki unikaalsed jutustused sellest, kuidas eestlased vangilaagris mädanemise asemel Magadanis kunsti tegid. Muu hulgas mängiti eestlaste abiga NKVD ülemustele isegi Giuseppe Verdi kuulsat ooperit „Traviata”. Nende mälestuste põhjal võib julgelt väita, et Stalini repressioonide ajal pärast Teist maailmasõda oli Magadani teater töötajate koosseisu poolest unikaalne nähtus terves Nõukogude Liidus, sest koosnes vabade näitlejate-muusikute kõrval ka vangidest ja sundasunikest.
Laagritest muusikukalduvustega poliitvangide teatrisse võtmist kirjeldab Sillak nii:
„See oli 1948. aasta suvel, kui tuli jälle „täiendust” (uusi vange – toim). Komisjonid sorteerisid ja otsisid selle massi hulgast artiste, muusikuid ja muid kunstiinimesi. Evaldiga (Turgan – toim) oli koos üks väga hea akordionimängija, kellega nad olid eelmises kohas palju kokku mänginud. Nad esinesid komisjoni ees ja kandsid ette klassikat. Järsku ütles üks komisjoni liige, et see on jerunda (vene keeles jama – toim). Kui mängite Monti „Csárdási” (Itaalia helilooja Vittorio Monti kõige kuulsam kompositsioon, mis põhineb ungari traditsioonilise rahvatantsu tšaardaš muusikal – toim), siis võtame vastu. Mehed mängisid asja ära ja olidki vastu võetud kohalikku teatrisse, mis koosnes suurem jagu meiesugustest inimestest. See asjaolu päästis kaevandusest metall nr 1. See tähendas siin KULDA.”
Sillak tundis enne sõda üht Eesti tuntumat viiuldajat, dirigent Gustav Ernesaksa tädipoega Evald Turganit juba koolipõlvest Tallinnas. Saatus viis nad kokku maailma teises otsas Kolõmal. Pärast vangilaagrist pääsemist elasid nad Magadanis mõnda aega ühes korteris.
„Elasime linna ääres agulis, mida hüüti Indiaks,” kirjutab Sillak. „Seal elas suurem jagu allilma tegelasi, kes olid vabaks saanud ja elasid barakkides. Meil oli üks väike omaette tuba pliidiga. Mina olin „majandaja”, toa korrashoidja ja sidemete looja magasini (poe – toim) töötajatega. Selle eest ma üüri ei maksnud. Seda tegi Evald. Peldik oli majast oma 50 meetrit eemal. Külma ja purgaaga (lumetorm – toim) oli sinna väga ebamugav minna.”
Sillak meenutab, kuidas Turgan harjutas ennastunustavalt Magadanis Bachi ja teisi klassikuid. Turgani suurimaks unistuseks oli esineda Magadanis Eduard Tubina viiulikontserdiga, mille esmaettekande esitas ta 1942. aastal Tartus, kuid talle ei suudetud kuidagi Eestist noote saata.
„Viimati tuli kiri Alumäelt (ilmselt peab silmas viiuldajat ja pedagoogi Vladimir Alumäed – toim), kus oli öeldud, et see lugu on praegu keelatud ja repertuaarist maha võetud kõrgemalt poolt kunstivaldkonnast,” kirjutab Sillak. „Evald ütles selle peale, et Tubin vist oli sellesse loosse mõne vale noodi sisse pannud.” Ilmselt ei teadnud kumbki, et enne Punaarmee tulekut põgenes Tubin 1944. aasta septembris Rootsi ning sattus sellepärast automaatselt Nõukogude Eestis keelatud heliloojate nimekirja.
Sillak meenutab, kuidas Turgan vahel ütles, et „kõht on kole tühi, võtan viiuli kätte, siis unustan ära, et inimene peab ka inimese moodi vääriliselt süüa saama”.
„Ta tervis läks pisitasa halvemaks,” kirjutab Sillak Turganist. „Põrutasin hommikul linnast välja oma kümme kilti karjafarmi, kus töötasid eesti naised. Tõin ühte ja teist kaasa ja pudeliga piima. See oli pühapäev ja mul oli puhkuse aeg. Hommikul, kui ära läksin, hakkas Evald harjutama, ja õhtul, kui tagasi tulin, käis harjutus edasi. Katsime laua, tegime vägeva söömaaja. Tänu ja kiitus eesti naistele. Evaldi kahvatu nägu võttis roosaka jume.”
„Indias” putitasid nad elule laagrist pääsenud eestlasest muusiku Heino Narva.
„Ükskord tuli üks väga äralõppenud mees Indigirka jõe äärest (väga karmide looduslike oludega koht tänapäeva Jakuutias – toim) laagrist teatri nõudmise peale kui konservatooriumi haridusega mees,” kirjutab Sillak. „Ta oli lõpetanud Tallinna konservatooriumi. Nimi oli tal Heino Narva. Evald ütles talle, et kõigepealt paneme su sooja vanni ja siis vaatame, mis värvi mehi sa üldse oled. Natukese aja pärast ütles Evald mulle, et Juhan, mine ruttu turule ja too vähemalt kümme muna, sest seda poissi tuleb kõvasti turgutada – ta ujub ja loksub vannis vee peal nagu oleks korgist. Nii kerge ja äralõppenud oli see muusikamees.”
Hiljem sai Narva Sillaku mälestuste järgi Magadani „loomingulise maja poolt” unikaalse korralduse – minna Tšukotkasse ning kirjutada üles ja noodistada evenkide, tšuktšide ja teiste kohalike rahvaste rahvuslikke viise. „Ta oli üldse esimene mees meie suurel kodumaal, kes seda tööd tegi,” kirjutas Sillak. „Kohalikus kirjastuses ilmus selle kohta noodikogu viisidega Narva poolt. Sõnad pani riimi tuntud tšuktši kirjanik Rõtheu (eesti keeles on ilmunud kolm tema raamatut – toim). Narva kiitis sealse rahva ausust ja praktilist meelt. Ööbides jurtas, tahtis ta minna jurtast välja pissile. Kuid peremees ütles, et siin meil pissitakse jurtas asuvasse tünni, sest tema naised peavad väga lugu pissist, mida nad tarvitavad lõngade värvimiseks, sest seisnud piss annab lõngale ilusa sinise värvingu.”
Kuna ametlikult oli Sillak mõistetud kümneks aastaks vangi, siis käis ta algul nagu teisedki muusikud-vangid päeval teatris proovis, õhtul etendusel, aga ööseks pidi minema okastraataiaga laagrisse, milliseid oli mitmeid ka Magadani linnas.
„Teatris läks Othello,” kirjutab Sillak. „Mind ja Oiti (koos Sillakuga Kolõmale saadetud Eesti NSV kunstiansambli koorilaulja – toim) võõbati üle mingisuguse tumepruuni värviga, olime Othello ihukaitsjad. Peale etendust läksime laagrisse. Üks vana vang ehmatas ja ütles, et oma pikas vangipõlves on ta igasuguseid rahvusi näinud, aga neegreid näeb esimest korda. Asi oli selles, et külm vesi ei võtnud seda võõpa ihu pealt ära, aga saun oli kümne päeva takka. Nii me olimegi laagris Aafrika esindajad selles rahvaste paabelis.”
Magadani oblasti arhiivis säilinud vanade kavade järgi otsustades algasid etendused teatris tollal väga hilja, kell 20.30.
Kui Magadani teatri hooaeg kevadel lõppes, siis „peideti” vangidest muusikud Sillaku sõnul lähedal asuvasse naistelaagrisse puutöömeesteks, et „sügisel oleks võtta, ega kullakaevandusest meid nii kergelt poleks kätte saadud”.
Peale teatris esinemise käisid muusikud vangilaagrites esinemas, kus nad said omapäraseid kingitusi.
„Preemiaks anti saabunud vangide ülikonnad,” kirjutab Sillak. „Lasti valida. Mina võtsin ühe suure sportpintsaku. Krae alla oli õmmeldud nimi Sergius Lipp. Tuttav poiss, Estonia endine näitleja. Kinni pandi sellepärast, et purjus peaga oli ütelnud, et see Stalini päike on tal perse pealt naha juba maha kõrvetanud. Oit oli nagu ikka ettevaatlik ja otsis ikka paremat. Tema valis kodanliku aja konstaabli vormi. Riie oli tõesti kvaliteetne ja tugev. Meie teised poisid hoidsime oma kinki naril madratsite all, aga Oit tegi kauba kokku päevnikuga (vangilaagris oli igas barakis oma päevnik – toim) ja see lasi panna Oidi vormi raudkappi, kus vangide leiba hoiti. Mõned päevad käis laagris, klubis nagu politseikomissar, lõug õieli ees. Ühel ilusal päeval oli see „univorm” kapist ära virutatud. Meie omad olid ikka madratsite all.”
Hiljem, juba ametlikult teatris töötades, hakkas Sillak palka saama. Magadani arhiivis säilinud teatri loominguliste töötajate nimekirja järgi sai Sillak I kategooria koorisolistina 1957. aastal palka 600 rubla. Võrdluseks – teatri direktori palk oli enam-vähem samal ajal 2888 rubla kuus, pealavastajal 3300 rubla, näitlejatel 1000–2000 rubla ning kõrgema kategooria kooriartistidel 800–900 rubla kuus.
Arhiivis säilinud programmide järgi mängis Sillak klassikast (teenri roll „Silvas” või kalur „Helesinisel Doonaul”) kuni tõsiste töölistükkideni (kivirajujate brigaadi liige „On Volgal uus linnake” või kolhoosnik „Esimeses armastuses”).
Magadani teater teenindas tohutut territooriumi Jakuutiast kuni Tšukotkani, mis allus NKVD allüksusele Dalstroi-nimelisele organisatsioonile. Ka teater allus muide Dalstroile, mille kunagise peahoone asemele on nüüdses Magadanis ehitatud Venemaa üks kõrgemaid õigeusu kirikuid.
„Anti kontserte nii vabadele kui ka vangidele Magadanist kuni Jakuutia piirini. 1200 kilomeetrit kulgesid meie reisid,” kirjutab Sillak. Arhiivis säilinud komandeeringuaruannete järgi käis Sillak koos teiste kooriartistidega 1957. aastal näiteks esinemas kohalikele põhjapõdrakasvatajatele.
Hädas hoidsid eestlased kokku
Peale laagriteala viibis teater neli-viis kuud aastas ringreisidel Kamtšatkal, Sahhalinil, Kuriilidel ja Primorski krais kuni Hiina piirini välja.
„Need suvised reisid tõid palju vaheldust meie ellu,” kirjutab Sillak. „Kus maailmalõpus me ka ei olnud, kohtasime ikka eestlasi. Nad leidsid meid üles teatri afiššide kaudu, kuhu olid trükitud ka meie nimed.”
Sillak meenutab, kuidas käis eestlaste Liivikülas Jaapani mere kaldal, kuidas Petropavlovsk-Kamtšatskis kohtas vulkaanide uurimiseks instituudi asutanud kuulsat akadeemikut Piipu, kuidas Vladivostokis sai kokku võrkpallur Aino Vagaga ning kuidas Blagoveštšenskis korraldas neile lihavõtete puhul peo endine kulak-eestlane, kes ka seal kaugel Amuuri jõe ääres oli Sillaku sõnul „taas haljale oksale jõudnud” jne.
Teatris töötamise ajal kohtas Sillak Magadanis paljusid tuntud tegelasi ja nende perekonnaliikmeid, kes olid sattunud stalinlike repressioonide ohvriks.
„Tuhhatševski (kuulus marssal Mihhail Tuhhatševski oli enne Teist maailmasõda Nõukogude Liidus üks andekamaid väejuhte, kes lasti Stalini käsul maha 1937. aastal – toim) ema, naine ja õed olid siin asumisel peale vangipõlve,” kirjutab Sillak. „Naiskirjanik Ginsburg (Jevgenia Ginzburg sai kuulsaks mälestusteraamatuga „Karm marsruut”, mis 1960-ndate lõpus oli üks esimesi kirjandusteoseid, mis rääkis Stalini vangilaagritest – toim) oli tore aldilaulja. Tema poeg oli kirjanik Aksjonov (kaks aastat tagasi surnud Vassili Aksjonov oli üks tänapäeva tuntumaid vene kirjanikke – toim). /---/ Siin oli ka NKVD kindral Volkov, 1940. aastal oli Tallinnas suur ülemus. Teadis, et teatris on ka eestlasi, tuli lava taha – oli purjus –, et näha eestlasi, pidas sellest rahvast väga lugu /---/, nagu ta meile kiitis. Evald Turgan andis ta pojale viiulitunde.”
Sillak meenutab, kuidas vangilaagris võis õhtuti kuulda peateel kõndimas endiseid prouasid, kes rääkisid omavahel prantsuse ja inglise keeles. „Kõik endised tippu kuulunud tegelaste prouad, kes olid ka välismaal elanud ja töötanud,” kirjutab Sillak. „Siin oli ka üks ilus vene tüdruk, kes meie Aino Tammele otsa peale tegi, et röövida.”
„Ülemustel olid suvilad mitmes kohas jahimaade ja kalavete lähedal,” kirjutab Sillak. „Naisvangide hulgast valiti ikka eestlannasid sinna perenaisteks. Kui härrad nädala lõpus sinna tulid, pidid sakusmendid, söögid ja joogid kõik hakkamas olema. Varustati suvilaid toiduainetega hästi ja meie naiste kõhud olid ka head ja paremat täis.”
Magadanis istunud eesti naisi meenutab Sillak mitmel korral. Huvitavam osa eesti naistest puudutab seda, kuidas nad püüdsid vanglast vabanedes just eesti meestele minna.
„Siin maal on toredad naisevõtmise kombed, muidugi endiste vangide juures,” kirjutab Sillak. „Eesti poisid olid enne muidugi kirjavahetuses näitsikutega, kes veel traadi taga olid. Kohalikus naistelaagris oli parajasti vabaks laskmine neile, kellel srok oli täis saanud. Kui srok oli täis, siis õhtul kell kuus aetakse vabaks saanud laagrist välja iga nelja tuule peal, mine inimlaps pesa ja tööd otsima. Saamata jäänud õhtusöök läheb laagri „kasumisse”. Seks ajaks vabad, kes on juba varem oma srok’i lõpetanud, kogunevad laagri väravate taha saaki ootama nagu laadal. Raudne seadus on niisugune: kes haarab vabanenud näitsiku kohvri (puukasti – autori märkus), see on ka selle naise peremees. Vahelesegaja saab „tera”. Eesti poisid hüüavad: „Aino!”, „Mare!”, „Maimu!” jne. Eesti naised jooksevad tulistjalu hüüdjate poole, et mitte mõne „karvase” või „kandilise” (autor peab silmas kriminaalkuritegude eest vangis istunud retsidiviste – toim) kätte sattuda. Kas neist kõigist abielupaarid said, kuid paljud elavad veel praegugi koos.”
Sillak meenutab ka üht konkreetset lugu. „Seal oli jõukas Krimmi tatarlane, kes oli juba ammu vaba mees,” kirjutab Sillak. „Oma maja ja kõva „ärikas”. Teda hüüti Girei Girejevitš. Vangis olles oli ta teenistuses ülemuste juures majatöölisena. Ta oli nende prouade lemmik ja kodune abiline igas asjas. Ühele naiste laadale tuli ta kaks hõberebast käevangus. Ta arvas, et kui ta need mõnele naisele kaela viskab, siis on see kindlasti nõus ja tuleb temale.”
„Vabanes meie omaaegse tuntud maadleja Karklini (Nikolai Karklin sai 1938. aastal Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali – toim) vennatütar,” jätkab Sillak. „Tüdruk oli noor, 22 aastat vana, blond, sihvakas ja kena näolapiga. Girei Girejevitš viskas kaks rebast kaela ja arvas, et sellega ostab omale naise. Tüdruk pani karjuma: „Eesti poisid, tulge appi, see koletis tahab mind ära röövida!” Eesti poisid olid kohe platsis nagu üks mees. Võõrsil ja hädas hoiab ka eestlane lõppude lõpuks kokku. Rebased keerati Gireile ülepea ja kaela ja nägu löödi loppi nagu kasaka pasun, see tähendab – mõlki. „Karvased” seekord vahele ei seganud ega „tera” ei näidanud.”
Vangilaagrites endas peeti intiimseid kontakte meeste ja naiste vahel Sillaku meenutuste järgi kõige raskemateks režiimirikkumisteks.
„Kuidas sa nais- ja meesvange ei lahuta, aga töö juures kombineerivad ikka kuidagi seksiakte,” kirjutab Sillak. „Rasedaks jäänud naised saadeti erilaagrisse, kus oli sünnitusmaja, lastekodu ja naistele põllutöö. Sündinud laps jäi riigi kasvatada. Kui ema vabanes, võis lapse kätte saada. Suurem jagu jäi neist riigi kasvatada.”
Nii tehakse Venemaal tööd!
„Olid kaks metsatöö laagrit, naiste ja meeste oma,” jätkab Sillak teemat. „Naised noored täis elulusti ja looduse poolt seatud elu seadust. Ütlesid oma ülemusele, kes oli juut: „Ümberringi mehed, aga meie igatseme ja kurvastame siin traadi taga. Teeme streiki ja ei anna töönormi seni, kui teie ei lase mehi meie juurde!” See juut oli kaval mees ja leppis meeste ülemusega kokku, et las peavad veidi pulmi, siis näed, kuidas plaani täidetakse pärast pulmi. Oligi nii. Pärast pulmi naised andsid 250 protsenti plaani. Plaan oli ületatud ja ülemused said preemiat.”
Vangistus lõppes Sillakul ametlikult 1950. aasta septembris, mille järel pidi ta elama Magadanis veel sundasumisel. Kogu selle aja töötas ta Magadani teatris kutselise lauljana. Tagasi Eestisse jõudis ta alles 1965. aastal, 24 aastat pärast Eestist lahkumist, kui ta oli 57-aastane.
„Ohhoota merel, olles tagasi kontsertreisilt Magadani poole, lõppes ühel päeval meie srok ehk karistusaeg. Saadeti komandantuuri dokumendi saamiseks. Seal anti Evaldile (Turgan) ja mulle 12-lahtriline paber. See tähendas, et iga kuu pidime ennast näitamas käima. Seal öeldi, et linna teid ei lubata ja teie koht on kullarajoonis. Imelik küll, vangidena võisime teatris töötada, aga vabana ei tohi! Vastati nii, et teie ei ole enam vangid, vaid väljasaadetud eluks ajaks ja me saadame (teid) sinna, kuhu meie tahame,” kirjutab Sillak.
Ja jätkab: „Panin kohe teatri poole teele, ehk sealt poolt tuleb abi. Teatrist tehti komandantuuri vastav nõudmine kui spetsialistide kohta. Evald sai kohe õiguse kui orkestri kontsertmeister, aga lauljaid oli küll. Teatris arvati, et lauljana ei saa nad mind komandantuuri käest kätte ja andsid mind üles kui spetsialisti kunstniku-dekoraatori, keda teatril on hädasti vaja. Mehed olid küll vihased komandantuuris, sest kullakaevandus vajas tööjõudu ja nõudmine oli suur. Nõudmine oli just eestlaste, lätlaste ja leedulaste järele, sest need rügavad tööd teha, nagu teeks omale.”
Viimase väite värvika näitena kirjeldab Sillak, kuidas ta veel vangilaagris olles sattus taigasse metsatöödele koos Rakvere kooli endise direktori Luigega.
„See oli väga raske ajajärk. Sügav lumi, kõva külm ja näljatoit,” kirjutab Sillak. „Norm oli kaheksa kuupmeetrit päevas. Sõjamees kükitas lõkke ääres, aga meie sinna soojendama ei tohtinud minna. Luige oli matemaatik ja tegi tööd matemaatilise täpsuseni, mis viis meid lõpuks pankrotti, kui nii võib öelda. Otsis eemalt ilusamaid puid ja „viilis” lõpuks oksajupid palgi peal tasaseks. Ise aga ütles, et eesti mehe riit peab korralik olema. Vaatasin, kuidas „karvased” seda tööd teevad. Otsisid niisuguse koha, kus mitu puud kasvasid lähestikku ja saagisid maha ja lõid riida sinnasamasse üles, oksad tüvel oma 20 senti pikad. Oksi pandi riida alla ja nii tõusis kubatuur. Meie Luigega tassisime kaugelt üksikuid palke kohale, mida ta oli välja valinud.”
„Kell kolm viis sõjamees „karvased” laagrisse, aga meie tegime ikka ilusat ja puhast eesti mehe tööd,” meenutab Sillak. „Sõjamees vihastas meie peale: „Mis kuradi akadeemikud te olete, kas niimoodi tehakse Venemaal tööd? Pean teie, lollidega, pimedani taigas istuma. Vaadake, kuidas röövlid normi täidavad. Kui ma võtan peast oma talvemütsi ja viskan vastu riita ja ta tühimikku pidama ei jää, siis võtan riida vastu.” Ütlesin Luigele, et siin maal eesti mehe aus ja korralik töö viib hauale lähemale ja tuleb kohaneda nende elustiiliga. Hiljem, kui sõjamees tule ääres tukkus ja „karvased” olid juba töö valmis saanud ning laagrisse läinud, tassisime nende riitade pealt puud oma riidale. Olime varsti tehtud mehed ja täitsime plaani 200 protsenti.”
Sillaku mälestustest leiab ka arutluse, miks peeti Siberis ja Kaug-Idas eestlastest vangidest lugu. „Kohalikud pidasid lugu eestlastest, sest nad tegid ausalt tööd igas olukorras, oli see töö sunniviisiline või vaba,” kirjutab Sillak. „Meil oli niisugune arusaam, et see on praegu meie ajutine kodu ja töökoht ja peame seda korras ja ei lõhu mõttetult seda, mis inimeste töövaevaga saadud. See ei ole enesekiitmine oma rahva ees. Seda kiitust teevad need rahvad paremini, kelle hulgas oleme elanud ja töötanud. Kui oli antud meile mingi ülesanne, siis oldi kindel, et need mehed teevad selle ära, kontrolli või ära kontrolli. See kõik oli siis nii loomulik, aga praegu mõtlen, et võib-olla see oli vananenud arusaamine, nüüd on palju teisiti.”
Mälestuste teise osa saatus on teadmata
•• 20 aastat tagasi, Eesti taasiseseisvumise suvel surnud Juhan Sillaku (pildil) mälestused säilisid osaliselt tänu Eesti laskurkorpuse veteranide Tallinna ühenduse sekretärile Valentin Villemsoole.
•• Praegu 88-aastane Villemsoo tutvus Sillakuga 1980. aastal, kui Sillak tuli laulma sõjaveteranide Tallinna meeskoori. Tema soovitaski Sillakul oma ebatavalised mälestused kirja panna.
•• Sillak pani Villemsoo sõnul oma mälestuste esimese osa kirja peaaegu ühe hooga 1989.–1990. aasta talvel. Kokku oli mälestusi 119 kaustikulehekülge. Mälestuste esimene osa lõppeb poolelt lauselt – „Mõni karu...” – ning ta jätkas kirjutamist uues kaustikus.
•• Selle esimese osa andis Sillak Villemsoole lugeda 1991. aasta kevadel ning lubas mälestuste teise osa tuua lugeda sügisel, kui algab koori uus hooaeg. Kuid 1991. aasta sügisel Juhan Sillakut enam koori ei tulnud.
•• „Ta elas üksinda. Kodutelefoni tal polnud,” meenutab Villemsoo. „Millal ta lahkus? Kuhu maeti? Ma ei tea. Tean, et tal oli poeg, aga ma pole siiani leidnud, kus ta elab.”
•• „Nii ongi teise kaustikutäie mälestuste asukoht mulle teadmata. Väga kahju,” lausub Villemsoo. „Sest ma pole kuulnud ega lugenud, et keegi oleks sellest teemast kirjutanud.”
Teised eesti muusikud Magadani teatris
Evald Turgan
Sündis 1909. aastal Tallinnas.
Enne 1944. aasta lõpus vangistamist oli Eestis üks tuntumaid viiuldajaid ja ja just saanud Tallinna konservatooriumi viiuliõppejõuks.
NKVD süüdistas teda nagu enamikku poliitvange „kodumaa reetmises“ ning ta mõisteti seitsmeks aastaks vangi. Kolõmale toodi ta 1948. aasta septembris. Vabanes laagrist nr 6 1950. aasta septembris. 14. oktoobrist 1950 töötas ametlikult Gorki-nimelises Magadani muusika- ja draamateatris (MMDR) viiuldaja, dirigendi ja kontsertmeistrina.
Ime küll, aga Magadanis õnnestus mul tänavu märtsis leida isegi inimene, kes mäletab Turganit Magadani teatri lavalt.
„Turgan? Jah, oli selline esimene viiul, eestlane,“ rääkis mulle Magadani koduloomuuseumi garderoobitädi, 89-aastane Olga Hodõreva. „Ma ei jätnud ühtegi etendust vahele! Mäletan kuidas artiste enne etendust kinnise veoautoga kohale toodi. Artistid läksid ees teatrisse, püssimees tuli laskevalmis relvaga nende järel.“ Viimased laused käivad ilmselt artistide kohta, kes ametlikult olid veel vangid.
Magadani muuseumis on säilinud mõned etenduste programmid, kus Turgan seisab dirigendina. Turgan dirigeeris näiteks Imre Kálmáni operetti „Silva“ (hooajal 1954-55) ja Johann Straussi operetti „Mustlasparun“ (1954-55).
Vambola Sirel
Sündis 1907. aastal Tallinnas. Sõja ajal laulis koos Juhan Sillakuga Eesti kunstiansambli meeskooris Jaroslavis. Koos Sillakuga vahistati 1944. aastal, mõisteti süüdi „kodumaa reetmises“ ja saadeti samuti Kolõma laagritesse, kuid seitsmeks aastaks. Vangistuse ajal mängis Magadani teatri kultuuribrigaadis. Vangist lasti vabaks 1950. aasta kevadel. Siis asus ta tööle lihttöölisena Dalstroi teedevalitsusse.
Jaan Rebane
Sündis 1893. aastal Eestis. Enne arreteerimist 1937. aastal töötas Leningradis rahvusvähemuste kultuurimajas muusiku-häälestajana. Mõisteti „kodumaa reetmise“ eest viieks aastaks vangi ning saadeti 1937. aastal Kolõmale. 1942. aasta suvel vabanes vangist, sama aasta sügisest asus tööle MMDR-is kontrabassimängijana. 1948. aasta sügisel sõitis tagasi kodumaale.
Heino Narva
Sündis 1908. aastal Venemaal Smolenski oblastis Lapinos.
Töötas sõja ajal Eesti kunstiansamblis Jaroslavis muusikuna. 1944. aastal vahistati ja mõisteti kuueks aastaks vangi „vaenuliku propaganda ja agitatsiooni“ eest.
Kolõma laagritesse saabus 1944. aasta augustis. Juba vangina võeti tööle Magadani teatrisse. Magadani oblasti arhiivis on säilinud Johann Straussi opereti „Must tulp“ programm 1948. aastast, kus Heino Narva on kirjas dirigendina. Vabanes 1949. aasta oktoobris ning töötas edasi teatris.
Tiiu Kirsipuu
Sündis 1917. aastal Petrogradis. Enne vahistamist töötas Estonia teatris pianistina. Kolõma laagritesse toodi 1947. aasta augustis kümneks aastaks süüdi mõistetuna „kodumaa reetmises“. Vangina mängis Magadani teatri kultuuribrigaadis. Vabanes 1953. aasta aprillis, mille järel asus MMDR-i tööle pianistina.
Valentin Kivimägi
Sündis 1911. aastal Narvas. Sõja ajal laulis koos Juhan Sillakuga Eesti kunstiansambli meeskooris Jaroslavis. Koos Sillakuga vahistati 1944. aastal, mõisteti süüdi ja saadeti samuti Kolõma laagritesse. MMDR-i võeti tööle kooriartistina. Magadani oblasti arhiivis on säilinud teatri töötajate nimekiri 1957. aastast, kus Kivimägi palgaks on märgitud 600 rubla. 1979. aastal ühines Tallinnas samuti sõjaveteranide meeskooriga.
Voldemar Ruubel
Sündis 1923. aastal Eestis. Töötas Eestis muusikuna, mõisteti kümneks aastaks vangi „kodumaa reetmise“ eest. Vangisistumise ajal osales Magadani teatri kultuuribrigaadis. Vabanes 1952. aasta augustis ning töötas kaks aastat MMDR-is muusikuna.
Tenor Juhan Sillaku mälestused aastaist 1942-1965, kui ta laulis Jaroslavlis Eesti NSV riiklike kunstiansamblite meeskooris ning hiljem riigivaenlaseks kuulutatuna Kaug-Idas Magadani oblastis vangis ja sundasumisel olles kohalikus teatris. Kirja pandud eeldatavasti 1989-1990, kui autor oli juba üle 80 aasta vana. Käsikirja trükkis ümber Valentin Villemsoo
