----

Manilaid paistab kaardi pealt vaadates kui tükike maad, mis mandri ja Kihnu vahele juhtumisi maha poetatud on. Omamoodi Väike-Kihnu. Ja omamoodi väke-kihnlasi elab Manijal tänini.

Imelehm Manilaiul

Manilaiul on suur ime juhtunud. Neeme talu lehm on lüpsma hakanud, nii et pulli pole abiks vaja olnudki. See jutt on suus kõigil. Seda räägib Kibuse Jüri, ja Kardoni Jüri teab seda, ja seda juttu kinnitab ka külavanem Tiit Pilt Riida talust.

Imeväärne lehm ise nosib heinamaal rohtu ega tee teist nägugi. Häält ka ei tee. See-eest Muki teeb kõva häält. Muki on koer, ja mis tema lehmast ning pullist teada võib, muidu kui et on ühed oma saare loomad. Meie oleme mandrilt, meile tuleb haukuda.

Neeme Mari astub majast välja, mummuline rätt peas ja must seelik seljas ning tuleb meile kohe õige lähedale. Uurib, kust rahvas oleme. Neeme Mari on oma jutu järgi vana, kolm üle kaheksakümne, ja tema tuli saarele juba siis, kui siia muhulastele uusmaad jagati. Jagati mõni talu alla kolmekümne, siia viie kilomeetri suurusele maaribale. Sest muhulased ei mahtunud enam oma saarele ära. See oli ammu, aastal 1933. Neeme Mari istub meie kõrvale pingile. "Saare rahvas on hea, kõik aitavad mind," ütleb ta hakatuseks, "laevale minna ja..."

Neeme Maril tuleb aeg-ajalt linnas arstil käia, nägemine pole enam kõige parem. "Rohelised kaed silme peal," ütleb. Sestap istub Mari hästi lähedale, katsub käegagi, et mis mees olen. Kiidan tema tokkroose, mis tundub et tahavad otse saare pilverikkasse taevasse kinni kasvada. Mari on esiti üllatunud, et mis neist kiita. Siis tähendab, et eks neid üles siduda vaja oleks, aga näe, ei jaksa enam. Et ega nendega vaeva ole, ammuilma, ei mäletagi enam millal, viskas seemne maha ja nii nad sest ajast saadik kasvavad.

Endiste lillede saar

Terve Manilaid, kõigi talude aiatagused on üks suur tokkroosiaed. Siin kasvab muudki, mis mandri inimesed vanamoodsaks põlanud. Lõvilõugasid ja flokse näiteks ning pikki saledaid kollaseid krüsanteeme ja kes teab veel mida. Ning siis muidugi helelillat nõmmliivateed, suurte mätaste kaupa, mille kõrval isegi mandri ristikhein peaks silmad maha lööma.

Ja mere kaldal merikapsast, üsna mahlast ja maitsvat, selle vahel põõsaste kaupa põldmarju, mis siin juba küpsed, kuigi mandril veel vaata et alles õitsemist lõpetamas. "Pruudiehted ka," näitab Mari, need ka ühed endised lilled.

Näitab lilli ja meenutab, et kui isa Pätsu ajal Manijal koha sai, siis oli see paljas saar. "Ainult üks murumaa," ütleb. "Kaevasime käsitsi üles," ütleb. Palkmaja palgid saadi suurelt maalt Siimu metsast. Osa muhulasi tõi oma majad ka Muhust ära. Mari isa hakkas tuletornivahiks, sellesama tuletorni vahiks, mis kihnlaste Manijale tuleku aastal ehitati. Ise nad ütlevadki, et Manija. Ütlevad, et küla nimi on Manija, ja nimetavad saartki nõnda. Või on see kihnlaste uhkus, kes ei taha laiu peal elada. Laid sihuke klibu, pooleterasaar.

"Isa on Kihnu surnuaedas, mees on Kihnu surnuaedas, elasime seltsis 61 aastat," ütleb Mari. Mees käis kalal, Mari ise suurel maal suurtes taludes teenijaks. Lepime kokku, et tulen homme ja võtan mõned tokkroosijuurikad kaasa. "Mees ütles, et parem pane maasikaid maha, mis neist lilledest," ütleb Mari.

"Mereotsani oli siin lage maa," ütleb Mari ja siis tõttab aida nurga juurde. Näitab üht taime, kidurakest, kuid siiski elusat. "Tõin selle just Kihnust," ütleb, "ei teagi, mis põõsas see on, las kasvab, lastel hea vaadata."

Tee ei vii Rooma

Kui jalutada läbi saare sadamast Papina otsa poole, pole valikut palju. Üks ja ainumas tee sinna viibki. Ning küla majad, inimesed, taimed ja loomad jäävad kahele poole seda teed ning mööduvad jalakäijast just täpselt sama kiirusega, kui käik edasi viib. See üks ja ainus tee kinnitab reeglit ja ei vii Rooma, vaid lõpeb veel enne, kui Papina otsa kivide peal seisev tähtsusest lõhkev naerukajakapaar jalutajat märkab. Kuid ometi möödub tee ühest tähtsast majast, mis rootsipunaseks värvitud ja mille ees tsinkplekkämbriga kaev abivalmilt janust ootab. See on küla keskus, mis valla abiga vastselt remonditud. Manija küla vanem Tiit Pilt näitab maja ka seestpoolt ja ütleb, et homme tuleb kümmekond Tõstamaa valla külavanemat saarele, et üheskoos külade arengut arutada.

Manija kool on ikka käinud külakorda, ja kord oli koolituba ka nüüdses küla keskuses. Ülle Tamm oli siis kooliõpetaja. "Kolm klassi oli ja kolm õpilast," ütleb ta ja näitab toonast klassitahvlit. Nüüdki on saarel kolm kooliskäijat, need käivad mandril Pootsis ja Tõstamaal. Heietatakse mõtet algkool uuesti sisse seada, aga kindlam on see, et keskuse majast peaks kujunema midagi infokeskuse jaoks nii saareelanike kui külaliste tarbeks.

Kõre infokeskust ei vaja. Kõre vajab madalat magedat vett, kus kevadeti kõristada ja elu edasi kanda. Kõre on teisisõnu juttselg-kärnkonn, kes polegi üks õige konn, sest ei hüppa, vaid vudib mööda maad edasi kui üks sisalik. Ronivaks konnaks kihnlased kõret nimetavadki. Manijal on kõre üks tähtis isand, sest Manilaid on võetud tänu temale looduskaitse alla. "Kõre ei saa paljuneda sügavamas vees kui viisteist-kakskümmend sentimeetrit," ütleb Pilt, "libedad kohad peavad olema." Kuid libedad kõrekohad on saarelt kadumas, ja kõre on hädas, kui elupaika ei leia. Roostik tungib oma rindega peale, nii nagu see mujalgi Eesti saartel ja mandril päev-päevalt näha on. Eelmise vabariigi ajal tuli kaitsta roostikke, sest inimesed tungisid sellele ägedalt peale. Nüüd on vastupidi. Nüüd on roostik peal. "Tahame teha näidiskonnatiigi," ütleb Pilt.

Arutame seda kõre asja, Pilt mõtiskleb, kuidas saaks saarele oma firmapäevi pidama tulevaid seltskondi talgutele meelitada. Pilt ja Tamm peavad turismitalu, ja nende huvi on, et rahvast käiks ja et oleks midagi vaadata ja kuulda, mida mujal pole.

Loomaaed saarel

Selle jutu peale tuleb Kibuse Jüri, naaber mees, ja uudistab, et kes siia saarele on tulnud. 56-aastane Jüri kiidab, et pole üldse saarelt ära käinud, muidu kui Vene sõjaväes. "Ei saa arugi, et igavaks läheks," ütleb ja pistab uue sigareti oma mereilmast parkunud näkku.

Jüri räägib, et tema isal oli eesti ajal kauplus. "Paadiga tõi Pärnust kaupa." Aga nüüd pole saarel enam mõtet mingit kauplust pidada. Inimesed tahavad liikuda ka, ja sõidavad meelsasti paadiga Munalaidu, et seal poes siis uudiseid kuulda. Kuid leiba tehakse ikka ise. "Igal perel on ise maitsega leib," kinnitab Pilt. Tema elab saarel küll alles seitsmendat aastat, aga leivad on vist kõik ära maitsnud. Leivanõud ei pesta. Nõnda elab seal edasi juuretis, mis vanaemade ajast pärit.

Praegu paadiga Pärnusse ei sõideta, sõidetakse ikka Munalaidu, sealt edasi bussi või autoga. Pärnus käiakse asju ajamas ja arstil. Kihnus sugulaste juures ja kirikus ja surnuaias. Kui ikka vähegi võimalik, siis tahetakse kord Kihnu surnuaial puhata.

Selle surnuaia jutu peale tuleb Jürile millegipärast rebane meelde. "Paar päeva tagasi vedas rebane Toomal kanad ära, näris traadist võrgu läbi," teatab ta kõigutamatu rahuga. Mehed loevad ette loomi, kes siin elavad või keda nähtud on.

Kährik, mink, roostikus elavad kitsed. Jänes, saart aeg-ajalt külastav põder, harva ka metssiga. "Korra olen karu näinud, läks üle mäe," kiidab Jüri. Mägi on siin kõrge, oma neli meetrit tuleb ära. Jutuks tulevad nirgid, hiired, nastikud. Vaikselt ja pelglikult üle lendavad kormoranid. Tundub, et siia saarekesele mahub rohkem loomi kui Tallinna loomaaeda sõralisi. Kuid siis tulevad veel hülged. Jüri on hülgeid küttinud, miks ei. Hüljes on ju maiuspala. Viimati sai trahvi 30 aasta eest. "Hüljes uppus mõrda ära," nendib ta. Tuli 500 rubla maksta, see oli suur raha. Praegu enam hüljest lasta ei või. Ehkki mõnda ikka tahaks. Kui kätte saaks, siis sööks ära. Maiuspala. Mõni teab, et vahel ikka saadakse ka.

Puudutus õlal

Kui järgmisel lõunal Neemele jõuan, askeldab Mari midagi piimapüttide kallal. Tuleb õige lähedale, küsib, kes olen, kas ikka sama mees, kes eile tokkroose tahtis. Olen ikka veel sama. "Näe kui kena, et tulid, arvasin, et ei tulegi enam," ütleb ja vudib tokkroositihniku poole. Aitab valida sobilikku, mida välja kaevata. "Võta aga veel," kiidab. Mina ei võta, ei tea, kas hakkavadki kasvama. Ja kui hakkavad, eks nad siis ise end laiuta.

Saan tokkroosidega ühele poole. Vanaaegsete lilledega. Mis Mari hoovil taevasse kasvavad. Mari kallutab pead, ütleb, et äramurtud õied tuleb ka kaasa võtta. Ning tuleb, puudutab mind õlast. Justkui kobamisi, servamisi. Soovib head teed. "Ehk näeme veel elavast peast," ütleb. "Küll näeme," vastan.

Küsisin eelmisel päeval Kibuse Jürilt, et kas saame saarelt ikka ära, äkki tuleb torm. Jüri vastu, et kui tema unes surnut näeb, siis tuleb torm. "Täna ei näinud," ütles. Ja tormi ei tulnudki, lihtsalt üks paras tuuleke. "Kui jää kannab varest, kannab ka Manija meest," kõlab ütlus, mida saab ka suvel rakendada. "Tormi tõttu pole ükski sõit ära jäänud, meie mehed on hullud," ütleb Tiit Pilt.

Kui paat sõidab Manilaiult Munalaiu poole, on Mari puudutus õlal veel tunda. "Saare rahvas on hea, kõik aitavad mind," meenutab see mulle.