Mees, kes lööb igal aastal hukkunute mälestuseks kella
“Igal aastal tuleb Rannavärava mäele paarsada inimest,” ütles Pärna. “Seda on kohe näha, kellel lähedasemad inimesed vette jäid, need hoiavad rohkem omaette.”
Katastroofis kaotas ka Pärna ise mitu head sõpra. Tekkinud sünged mõtted ja tunded koondas Pärna poeemi ning andis selle oma kulu ja kirjadega neli aastat hiljem trükki. “Sünge oli, tundsin mõlemat kaptenit hästi,” ütles ta. Kuu aega enne laevahukku, augusti keskpaigas käis Pärna koos abikaasaga Stockholmis puhkust veetmas. Tagasiteel kohtasid nad kapten Andressoni, kes oli samuti perega Rootsis käinud. “Andressoni perekonnaga istusime all restoranis, tantsisime ja võtsime väikese napsu – ja kuu aja pärast polnud enam kumbagi kaptenit.” Katastroofi toimumise ajal oli Pärna ka Eesti meremeeste liidu vanem, liitu kuulus üle 600 meremehe, sealhulgas enamik Estonia meeskonnast. “Pärast õnnetust võtsin kartoteegist kaardid ja kandsin hukkunud maha. Muudkui “uppus” ja “uppus”.”
Pärna arvab, et Eesti sukeldujad oleksid pidanud Estoniat siiski uurima. “Estonia oli ju meie laev, aga rootslased ja soomlased tegelesid sellega palju rohkem. Kõige kurvem ongi, et riik on laevaõnnetusele nii vähe tähelepanu pööranud,” nentis Pärna. “Oleks pidanud sinna ühe süvamereuurimise ikka tegema.” Muuseumil olnuks välja saata oma laev ja terve grupp allveesukeldujaid. “Oleks selle asja ehk selgeks saanud.” 1
