Mihkelson: Balti riikide koostöös torkab silma kolkapatriotism
Meie välispoliitika mantraks on juba mõnda aega olnud soov Euroopa Liidu ühtsema välispoliitika järele. Mõistagi väljendub selles ka tahe viimastel aastatel üha ambitsioonikamaks ning vahetute naabrite suhtes agressiivsemaks muutuva Venemaa ohjeldamiseks. Euroopa solidaarsus aprillisündmuste ajal näitas, et ühiskäitumine on väga arvestatav välispoliitiline tegur, kirjutab riigikogu liige Marko Mihkelson oma ajaveebis.
Paraku on seda ühtsust siiski veel hapralt vähe ning "argipäevadel" kipuvad ikkagi liikmesriikide huvid liialt värvikalt eristuma. Venemaa taktika samas on panustada eeskätt kahepoolsetele suhetele ning seeläbi toita innukalt erinevaid huve. Mida tugevam ja ühtsem on Euroopa Liit, seda keerulisem on ka kolmandatel riikidel liikmesmaid teineteise vastu välja mängida.
Kuid mida me räägime Euroopa Liidu ühtsemast käitumisest, kui meie endagi lähinaabruses - näiteks Balti riikide kontekstis napib tahet konsolideerituma välis- ja julgeolekupoliitika järele.
Ükskõik, mida Riias, Vilniuses või Tallinnas eraldi ka ei arvata - fakt on see, et poliitilise kultuuriruumi (ja mitte ainult) piirialal asuvate väikeriikidena peaksime palju enam panustama koostööle ja ühisele käitumisele.
Eesti ja Venemaa suhteid saab pidada normaalseks vaid siis, kui sama normaalsed on suhted Venemaaga ka Lätil ja Leedul ning vastupidi. Pisutki strateegilisemalt mõtlevad poliitikud peaksid seda tajuma ning võimalike ohtude vältimise suhtes ka samme astuma.
Teemasid või küsimusi, kus ühiskäitumine on hädavajalik, on terve rida. Energiajulgeolek on nendest ehk olulisim ning kõigile kolmele ühtviisi strateegiline. Paraku pole me siin kuigi edukad olnud. Juttu on palju, kuid tegudes torkab silma kolkapatriotism või hetkekasule orienteeritus.
