Miilits: kardame, et kui ummikud suureks lähevad, muutuvad liiklejad agressiivseks
Tallinna liikluskorralduse üle arutlesid Eesti Päevalehe palvel liikluspsühholoog Gunnar Meinhard, abilinnapea Taavi Aas ning politsei- ja piirivalveameti peadirektori asetäitja korrakaitse alal Tarmo Miilits.
Teemakohaselt küsin kohe alustuseks, millega te täna vestlusringi saabusite?
Meinhard: Tulin Tartust ja kuna mul tuleb edasi sõita Tallinnast välja, siis tulin autoga.
Miilits: Kui töötasin veel Pärnu maanteel, siis kasutasin kesklinna sõiduks ühistransporti, aga nüüd asub töökoht Koplis ja sealt ei saa kuidagi ühe transpordiga kusagile. Nii et tulin autoga, aga me jagasime autot – mitmel inimesel oli vaja sõita.
Aas: Tulin autoga, sest mul on vaja edasi Mustamäele minna.
Aga miks te ei kasutanud ühistransporti, sellega saab ju ka Mustamäele?
Aas: Seda on mult korduvalt küsitud. Ühistranspordi kasutamine sõltub päevakavast, kas on vaja olla päev otsa kabinetis või ei. Ma pole sugugi seda meelt, et ühistransporti peaks absolutiseerima, et kõik ja kogu aeg peaks seda kasutama.
Kui palju Tallinnas iga päev autosid liikleb?
Aas: Üle saja tuhande.
Ja kui palju te tahaksite siit tänavatelt ära saada?
Aas: Küsimus on pigem selles, et kaks kolmandikku kesklinna liiklusest on läbiv transiit ja pigem on eesmärk see, et transiiti eemale suunata ja anda ühistranspordile eelis, nii et see oleks kesklinna läbiv. Selle nimel tegutseme ka muidu, mitte ainult ühistranspordiradadega – näiteks ekspressbussid lähevad odavamaks.
See kõik kõlab väga kenasti, aga autojuhid on ikkagi kitsenduste tõttu viha täis. Härra Meinhard – miks muutuvad inimesed autost nii sõltuvaks?
Meinhard: Inimest seob autoga mugavus ja paindlikkus. Abilinnapea ütles, et tuli autoga, sest on vaja edasi liikuda: sõltumatus ja paindlikkus. Seda harjumust on raske muuta.
Raske küll, aga mis seda muuta suudaks? Kas autoliikluse kitsendamine mõjub või jääb eestlane mornilt autoga ummikusse istuma?
Meinhard: Võimalikud on kaks stsenaariumi. Kui situatsioon lahendatakse mõistlikult ja ühistransport on korrektselt ning plaanipäraselt korraldatud, mis annab inimestele mugavalt võimaluse liikuda ühistranspordiga, siis nad võivad autost loobuda.
Aga kui inimestele ei anta mugavat liikumisvõimalust ühistranspordiga, siis liiguvad nad vihaselt ja kurjalt ikka oma autoga edasi.
Kui mugavaks peaks ühistransport muutuma, et autojuhid seda autole eelistaks?
Meinhard: Kui autoga Tallinna tulla, siis minu jaoks (Meinhard on Tartu elanik – toim) algaks mugavus sellest, kui saaksin jätta oma auto turvaliselt parklasse. Täna ma ei tea, et linna äärtes oleks parkimismajad, kuhu saaks auto jätta ja ühistranspordiga edasi liikuda. Võib-olla sellised võimalused on ja ma olen lihtsalt ajast maas või liiga autostunud, aga teistes riikides on see info hästi lihtsalt kättesaadav.
Aas: Meil on olemas Pargi ja Reisi parklad – tõsi, Tartu maantee suunal ei ole, aga Haaberstis ja Pärnu maantee suunal Tondil on. Linna kodulehelt saab kõiki neid kohti vaadata ja näha parklate täituvust. Kodulehel saab kasutada ka reisiplaneerijat, mis pakub välja liiklemisvõimalused.
Aga see on midagi, mille olemasolust tuleb teada, et seda kodulehele otsima minna…
Meinhard: Just nimelt! See info peaks olema paremini kommunikeeritud, et see oleks lihtsalt kättsaadav.
Infopuudus oli ju peamine ka uute ühissõidukiradade puhul. Või kuidas politsei seda näeb?
Miilits: See tuli ka meile ootamatuna. Statistika veel ei näita, kas selle tõttu on ka rohkem õnnetusi juhtunud, sest liiga vähe aega on veel möödas. Ja seega politsei vaatevinklist suurt kaost pole olnud. Teine asi on muidugi see, et suured ummikud on alles ees: need tulevad septembris.
Kas siis tegelikult on praegu nii, et midagi hullu ei ole ja harjumuspärasest rutiinist välja kistud inimesed nurisevad?
Miilits: Päris nii ka mitte. Kui kord aastas linna sattuda – näiteks Võrust –, on siin võimatu orienteeruda. Isegi sõiduridu pole näha, sest märgistus on kulunud. Kui liikluskorraldus muutub – nagu need bussirajad –, siis oleks see võinud olla laiemalt teavitatud.
Politsei teeb ettepaneku siseministeeriumile, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi alluvuses oleval maanteeametil oleks suurem roll. Maanteeamet võiks tekitada teatud standardid, nii et iga linn ei peaks ise leiutama. Ning peaks olema suurem järelevalveõigus ja laiaulatuslikum roll muudatuste puhul politsei teavitamises ja ka politseiga kooskõlastamises, et sellised asjad ei tuleks meile enam üllatusena.
Aga miks tegi linn selliseid radikaalseid muudatusi kooskõlastamata ja teavitamata? Ja kas pidi seda tegema ühekorraga või võinuks ka jupikaupa, et inimestel olnuks aega harjuda?
Aas: Mis puutub sellesse, et jupikaupa teha, siis on paraku nii, et Eestis saab selliseid asju teha suvel: siis saab teha teekattemärgistust, samuti on liiklus väiksem ja kui autojuhid tulevad linna tagasi, on neil aega harjuda. See, miks sel suvel seda nii kiiresti tehti, tuli sellest, et kuigi plaanid olid ammu Signaalile välja jagatud, olid ilmad vihmased ja suve algul ei saanud midagi teha.
Aga ikkagi, miks seda linlastele paremini ei selgitanud? Linnal on ju olnud suurepäraseid kampaaniaid. Miks ei olnud näiteks suurt kõnekoosolekut Tammsaare pargis, kus näiteks teie oleksite rääkinud ühistranspordi hüvedest ja igaüks oleks saanud tasuta voldiku, kus kirjas, mis tänavatele ühissõidukirajad tulevad?
Aas: Kommunikatsiooni koha pealt nõus, alati saab paremini teha. Kuigi kohe pärast tasuta ühistranspordi hääletust hakkasime rääkima, et tasuta transpordiga kaasneb ka muud – sealhulgas uued ühistranspordirajad.
Teine küsimus ongi muidugi see, kas parem kommunikatsioon oleks parandanud kitsendatud liikumisvõimalustega autojuhtide meeleolu.
Meinhard: Võib-olla tasuks siin sisse tuua sisse veel üks mõõde: üldine liikluskorraldus. Mul on õnnestunud välismaal viibida mitme suurlinna liikluskorralduskeskustes, kust koordineeritakse terve linna liiklust.
See pole politsei käes, vaid linna käes ja sealt saab kontrollida peaaegu kõiki foore. Operaatorid, kes liikluskorralduskeskuses liiklusvoogu jälgivad, saavad liiklust reguleerida, nii et see on sujuvam üle terve linna. Küsimus on selles, kas Tallinnal on ka selline plaan – kas sellised keskused tulevad ja kui siis, kuna.
Kui koordineeritus oleks olemas, parklad linna ääres, mugavad edasiliikumisvõimalused, siis oleks negatiivseid kommentaare märksa vähem. Praegu keskendutakse Tallinnas ühele konkreetsele asjale, aga liikluses on kihte rohkem.
Aas: Mingil tasemel meil fooride reguleerimine käib. Kui Gonsiori läks kinni, oli liikluses üks olukord, nüüd juba teine, see tähendab, et muutusi on. Paraku saabki selliseid asju teha töö käigus. Teine asi on möödasõiduteed: kui arvata, et sel sügisel on ees suured liiklusprobleemid, siis järgmisel sügisel kindlasti mitte, sest siis on Ülemiste ristmik avatud.
Aga seni – kuidas politsei eelolevale sügisele vastu vaatab? Tugevdate liiklusjärelevalvet?
Miilits: Tugevdada me ei saa, sest töötame niigi võimete piiril ja keegi jõude ei seisa. Aga me monitoorime olukorda. Praegu näeme seda, et suur hulk liiklejaid arvab, et politsei on võluvõim autode arvu vähendada või ummikuid lahti reguleerida. Meile on saadetud pilte suurest ristmikust, mis on umbes, ja seal lähedal teevad politseinikud näiteks turvavööoperatsiooni. Selle peale on küsitud, miks te seda lahti ei reguleeri. Aga me ei saa ju neid autosid süles laiali kanda.
Kui ummikud suureks lähevad, siis üks oht on agressiivne käitumine ummikus ja teine see, et hakatakse otsima uusi teid, kuidas tööle sõita. Siis hakatakse hoovidest läbi sõitma, mis võib kaasa tuua, et sõidetakse sealt, kus lapsed võivad õuealal joosta. Selliseid asju me kardame, aga võib-olla seda siiski ei teki, sest võib-olla harjuvad inimesed ümber ja hakkavad ühistranspordiga sõitma. 3. september näitab.
Kas politsei peab uutel ühistranspordiradadel silma peal?
Miilits: Seadusega on meil loomulikult järelevalve kohustus. Aga keskendume ennekõike prioriteetidele ehk kohtadele, kus saame kõige rohkem inimelusid säästa. Jõuame aeg-ajalt ka ühistranspordiradadele kontrollima, aga mingit jahti me ei pea.
Ühistranspordiga harjumiseks on vaja sellega sõita. Paar eksperti on mulle öelnud, et just selle sõitmisega on lugu kehv, kuna ühistranspordi liinivõrk on vananenud ega vasta praegustele liikumisvajadustele.
Miilits: Kindlasti saab kuidagi liikuma. Aga see ajakadu on selline, et ei tasu ära. Elan Harjumaal, Tallinnas asuv kool on 15 kilomeetri kaugusel, aga kodust ühistranspordiga kooli sõites kulub lastel poolteist tundi – ja see on kiirusrekord, kui kõik bussid õigel ajal tulevad. See logistika on niivõrd keeruline, et lihtsam on kasutada isiklikku sõidukit.
Härra Aas, selle näite peale, kuidas siis on selle liinivõrguga? Kas on vananenud?
Aas: Nii ja naa. Kahtlemata tahab liinivõrk uuendamist, eeskätt linna läbiv liinivõrk, et saaks transiiti vähendada. Aga liinivõrgu kohta võib ka seda öelda, et kui võrk vananeb ega vasta vajadusele, siis tekivad vabaturu tingimustes kommertsliinid. Tallinnas praktiliselt kommertsliine ei ole ja ilmselt see näitab, et nende järele ei ole vajadust. Teine asi on küll see, et meil on väga odav ühistransport, millega kommertsliinidel on raske võistelda.
Auto kättesaadavus seevastu on väga hea.
Aas: Nojah, eestlased on autousku ja auto soetamine pole keeruline. Aga eks see on ka valikute küsimus. TAK-i uuringud näitavad, et 52–54% inimestest ütleb, et kui ühistransport oleks märgatavalt soodsam, siis hakkaksid autokasutajad sõitma ühistranspordiga. Seega – pooltel inimestel on see valmidus olemas. Kindlasti see nii ei lähe, et tasuta ühistranspordi tulles kaovad pooled autod tänavalt ära, aga pooled on väljendanud teoreetiliselt seda valmidust.
Härra Meinhard, mida psühholoogina arvate – kui paljud oleks nõus autost loobuma?
Meinhard: Kui oleks võimalik ühistranspordiga mugavalt ja kiirelt liikuda punktist a punkti b, teades, kust ja kuhu saab ega peaks bussi või trolli peale saamiseks läbima pikemat maad jala, kui mugavus ja kiirus oleks tagatud ja kui sellesse ühistransporti, mis on tasuta, ei satuks liigselt asotsiaalselt seltskonda, nii et selles on ebamugav viibida – siis oleks suur hulk kindlasti nõus.
See on hüpoteetiline hulk, aga kui paljud võiks olla praeguste tingimuste juures nõus?
Meinhard: Lihtsalt oletades ei saa seda protsenti öelda. Seda peaks katsetama ja uurima. Oluline on ka see, kuidas kommunikeeritakse tasuta ühistranspordi hüvesid, et inimesed sooviksid proovida ja siis võib-olla kommunikeeriks edasi, et see tasub ära, proovige ka. Täna on võimatu öelda, kas see protsent on 20, 35 või midagi muud. Usun, et see hakkab tasapisi peale, esmalt võib neid inimesi olla 5–7%, kellel ehk tekib ahhaa-efekt ja nad toovad ka teisi kaasa. Eesti inimene on mugav ja kui talle midagi head ja mugavat anda, küll ta siis tuleb. Küsimus on selles, kui hea on see tasuta ühistranspordi kompvek.
