Miks piima hind vigurit viskab?
Kas mäletate, et paar kuud tagasi lausus piimatööstur Oliver Kruuda oraakellikud sõnad: „Meil on tellimusi palju rohkem, kui täita suudame. Praegu on ida pool avanenud väga head eksporditurud ja nõudlus suurem, kui pakkuda suudame. Maailmas on piimarasvast suur puudus, aga meie müüme praegu Eesti tarbijale neid tooteid 25–30 protsenti odavamalt. See ei saa kaua kesta.”
Piimapakile virutatigi paar krooni otsa, või ja teiste toodetega on sama lugu. Tööstused kaebavad üksteise peale, kaupmehed kisklevad, konkurentsiamet uurib kartelli ja kiusamist ning tarbijakaitseamet laidab hinnatõstmist. Janti taevani. Aga see pole ju esimene kord, kui piimatoodete hind on stratosfääri lennanud. Veel hiljutigi oli piimasõda, mille jooksul maksis klient piimaliitri eest küll kolm krooni, küll üheksa krooni. Praegune olukord meenutab just 2007.– 2008. aastat, kui kokkuostuhinnad olid sarnased ja piima hind poes praegusest isegi veel krõbedam. Piima kokkuostuhind on praegu 4,7 krooni liitri kohta, näiteks eelmise aasta suvel oli see kolm krooni. Selline hüpe!
Praegu mängib hinnatõusus põhilist rolli eksport: piima tahetakse juua rohkem, kui jaksatakse ette kanda. Majanduslanguse ajal tõmmati ju tootmist kokku, vähendati lehmakarju (selle aasta esimeses kvartaliski vähenes lehmade arv neli protsenti), piimatööstuste kasum kukkus esimeses kvartalis 66%, kogukulud suurenesid peamiselt toorpiima hinna tõusu tõttu ja nii edasi. Kõik see põrutab hinda üles. Kui piima müük peaks tõusnud hinna tõttu vähenema, siis jääb turul jällegi omakorda piima üle ja sellega kaasneb hinnalangus. Nii see äri suures joones käib.
Väljavaade nigel
Piima hinda ei määra üldiselt poeketid. Piimamüük ei ole kaupmeestele eriti rentaabel äri. Hinnatõus tuli ka sedapuhku ikka tootjatelt, suurenesid toorpiima kokkuostuhinnad. Eesti konjunktuuriinstituut on uurinud põhjalikumalt piimaturgu ja hindade kujunemist. Nende andmetest tuleb välja huvitavaid detaile. Näiteks see, millest piima hind koosneb. Kilepiima puhul ulatub toorpiima osa jaehinnast koguni 50% lähedale. Töötleja marginaal on viimastel aastatel olnud 30–35%. Jaeketi marginaal jääb kilepiima puhul vahemikku 3–7%. Nii et põhiosa koorivad toorpiim ja töötleja.
Konjunktuuriinstituut on välja arvutanud, et toorpiima hinna kümneprotsendise tõusu tõttu kallinevad piimatooted kaupluses keskmiselt 3,7%. Kui aga piimasektori ja jaekaubandusettevõtete palgad suurenevad aastas 10%, siis sellega kaasneb toorpiima hinna 2,5% tõus ja piimatoodete keskmise jaehinna 2,2% tõus. Energia 10% kallinemise mõju toorpiima kokkuostuhinnale, piimatööstuse ja jaekaubanduse piimatoodete hinnale jääb alla 1%.
Aga väljavaade? See ei ole eriti roosiline. Piimatoodete nõudlus on hakanud kasvama. Kuna piima kokkuostuhindade tõus näib aina jätkuvat, siis kajastub see tulevikus veelgi enam ka poehindades. Piimatööstusel napib toorainet, piimatoodete pakkumine maailmas on vähenenud ja väheneb sel aastal veelgi. See pole hea märk. Ühtlasi torkab piimaturu arve vaadates silma, et ühe-poolteise aasta pikkused hinnatõusuperioodid korduvad iga kahe-kolme aasta tagant, aga sellele on järgnenud hinnatõusu kahe-kolmeaastane peatumine või koguni hinnalangus. Võib-olla läheb ka seekord hoopis sedasi?
Igal juhul on piim eriline kaup. Piima ja piimatoodete jaehindade aastane tõus on alati olnud muude toidukaupade hinna tõusust kiirem, või on nende hind langenud hinnatõusu üldise aeglustumise korral kiiremini.
Varasemad tõmblused
Hind kõigub laias vahemikus
Lähiminevikus kolm tõusu
•• Toorpiima ja piimatoodete hindade areng pakkus kõvasti kõneainet ka 2004. aastal, kui toimus samuti ulatuslik piima ja piimatoodete hinna tõus. Selle ajendas peamiselt EL-iga liitumine ja ühtse põllumajanduspoliitika rakendumine, millega kaasnenud piimatootmise kasumlikkuse kasvu ootus pani toorpiima hinna hüppeliselt tõusma.
•• 2004. aastal kallines toorpiim näiteks koguni ligi 40%, tööstusest väljamüügi hind tõusis aasta keskmisena 15% ja jaehind aastaga 10%.
•• Seni viimase ulatuslikuma, 2007.–2008. aastal toimunud hinnatõusu põhjused olid mõnevõrra teistsugused, tulenedes maailmaturu hindade arengust.
•• 2007. aastal tõusid enim piimatöötlejate tööstusest väljamüügi hinnad (aastaga 18%), jaehindade tõus ulatus 13%-ni. Samal ajal kasvas toorpiima kokkuostuhinna indeks vaid 11%.
•• Mõningat analoogiat 2007. aasta hinnatõusuga võib leida 2001. aasta hindade arengus, kui peamiseks hinnatõusu ajendiks olid samuti kõrged piimatoodete maailmaturu hinnad. 2001. aastal kasvas kiiresti toorpiima kokkuostuhinna indeks (aastaga 16%), seda osalt küll eelneva madala hinnataseme tõttu, mille põhjustas Vene kriisi järgne madalseis piimasektoris. Nii et lähiminevikust on meenutada vähemalt kolme hinnatõusu.
