Ministeeriumide saamatuse tõttu upub Tallinn invakaardiga parkijatesse
Kõik on näinud puudega inimese parkimiskaardi eeliseid kasutavaid luksusautosid, kuid mitte keegi pole näinud nendest väljumas karkude või ratastooliga inimest.
Eesti Päevaleht saatis ühe oma tervisest pakatava töötaja ajakirjandusliku eksperimendi korras Tallinna vanalinna parkima, kasutades mustalt turult ostetud parkimiskaarti. Soovisime näha, kui lihtne on võltsitud kaardiga tasuta parkida. Kulus vaid paarkümmend minutit, kui Ühisteenuste kontrolör kirjutas välja 31-eurose viivistasu parkimistasu maksmata jätmise eest.
Tallinna transpordiametisse laekub igal kuul kuni sada täpselt samasugusel põhjusel tehtud nn trahvi. Eesti Päevalehte „trahvinud” kontrolöri sõnul kirjutab tema igal kuul välja kviitungi ligi kahekümnele võltsijale.
Kaardid tervetele
Kontrolör tunnistas, et Eesti Päevalehe käsutuses olev kaart
on päris hästi järele tehtud, kuid reedab ennast vähemalt kolme kergesti avastatava tunnusega: kiletatud ümbris, hologrammi puudumine ja kääridega lõigatud serv.
Hiljuti jäid korraga vahele kolm võltskaardi kasutajat, kes parkisid samal tänaval ja lootsid ühe seerianumbriga kaardist tehtud koopia abile.
Pooled võltskaardi kasutajad hakkavad linnatranspordi osakonna juhataja Ruth Pärna kinnitusel ägedalt protestima, kuid enamik neist maksab viivistasu kohe ära, kui neilt nõutakse parkimiskaardi ettenäitamist: ilmselt kardetakse dokumendi võltsimise süüdistust.
Sellegipoolest näeb Eesti kõige kallima parkimistasuga Tallinna vanalinn välja justkui puuetega inimeste kliiniku hoov. Eestis käibib praegu hinnanguliselt ligi 8000 liikumis- ja nägemispuudega inimesele väljastatud kehtivat parkimiskaarti, üle poole nendest on väljastatud Tallinnas. Kuid vähemalt kaks kolmandikku invakaarte puhkavad puriktervete tallinlaste autodel. Puudega inimese käsi pole neid kaarte mitte kunagi hoidnud. Nimelt väljastatakse invakaart
näiteks Lõuna-Eestis elavale vanurile, kes pealinna jalgagi ei tõsta. Kaarti aga kasutab tema Tallinnas elav noor ja edukas lähikondne.
Uues liiklusseaduses seisab must valgel, et liikumispuudega ja pimeda inimese parkimiskaart antakse välja pimeda inimese ning raske ja sügava liikumispuudega inimese liiklemise tagamiseks.
Kuid liiklusseaduse rakendamine käib hoopis teise põhimõtte järgi, mille tsementeeris kolm aastat tagasi regionaalminister Siim Valmar Kiisler, kes külastas invakaarti kasutades Hugo Bossi poekest.
Sugulasele väljastatud invakaarti kasutavad täiesti terved autojuhid ajavad ennast ülbelt puhevile, kui Ühisteenuste või mupo ametnikud neilt aru pärivad. Kuid ajakirjaniku eest poevad nad häbelikult peitu. Nad tunnevad oma selja taga liiklusseaduse nõrga sõnastuse ja ametkondade toetust. Samal ajal häbenevad nad invaliidi märgi kasutamist avalikult tunnistada.
Eesti Päevaleht astus Vana-Viru tänaval sisse OÜ Siltmeedia büroosse, mille ühe töötaja valge Volkswagen seisis otse ukse ees, invaluba aknal. Büroos istujad tunnistasid sõiduki omaks, kuid väitsid, et omanik olevat läinud nõupidamisele. Küll aga kinnitasid nad, et invakaardiga parkiv kolleeg pole sellel päeval ühtegi puudega inimest nende juurde sõidutanud.
TÕLGENDUSED
Ministeeriumid seletavad liiklusseadust risti vastupidi
Tallinnas liikluse korraldamisega tegeleval mupol ja transpordiametil vajuvad käed invaparkijate kaose ees jõuetult rippu, sest uue liiklusseaduse koostamisel osalenud ministeeriumid esitavad vastandlikke tõlgendusi.
Siseministeerium lubab invakaarti kasutada igaühel, igal ajal ja igas kohas, mis sisuliselt kuulutab kogu Eesti tasuta parkimise alaks ja lubab igaühel parkida ka kõnniteel, kui sõiduteel asub keelav märk.
Siseministeeriumi ametliku seisukoha edastatud politseikolonelleitnant Alo Kirsimäe sõnade järgi ei sätesta seadus, et parkimise eel, ajal või järel peaks sõidukis, selle juures või läheduses viibima isik, kellele kaart on väljastatud. Piisab kaardi paigaldamisest nähtavale kohale sõiduki esiklaasi alla või armatuurlauale. Samuti puudub ajaline mõõde, kui pikka aega enne liikumispuudega või pimeda isiku teenindamist või pärast teenindamise lõppu tuleb kaart sõidukile paigaldada või sõidukilt eemaldada.
Majandusministeerium ja sotsiaalministeerium on hoopis teisel arvamusel.
Puudega isiku teenindamisena tuleb majandusministeeriumi pressinõuniku Rasmus Ruuda sõnul käsitada puudega isiku transportimist ja sellega otseselt kaasnevat abistamist. Seega on puudega isikut teenindaval sõidukil lubatud peatuda asulas peatumist keelavate märkide mõjupiirkonnas puudega isiku pealevõtmiseks või sõidukist väljalaskmiseks. Ruuda kriipsutab alla, et puudega isiku teenindamine on seotud pisiku viimisega või toomisega ja puudega isik peab olema füüsiliselt kohal.
KOMMENTAAR
Terve inimene kaarti ei vaja
Olen veendunud, et parkimiskaarti võib kasutada üksnes puudega inimesega koos. Mõne ärimehe väited, et ta käib parkimiskaarti kasutades puudega inimesele tablette ostmas, ei kannata mingit kriitikat. Terve inimene ei vaja puudega inimese abistamiseks parkimiseelist, sest saab ise takistusteta liikuda.
Siseministeeriumi käsitlus, mis lubab parkimiseelist kasutada kõigest kaardi olemasolu korral, on täiesti absurdne ja kahjustab puudega inimesi. Esiteks vähendab see meile eraldi loodud parkimiskohtade kättesaadavust. Samuti saame teenimatult osa ühiskonna hukkamõistust, sest inimesi häirib, kui puudega inimestele loodud privileege kasutavad terved inimesed, kes neid ei vaja.
Me hoiatame, et kui puudega inimene annab oma parkimiskaardi kasutada mitteõigustatud isikule või kui juht ei kasuta seda sihipäraselt, siis tunnistatakse kaart kehtetuks. Meie nõudsime, et sotsiaalminister annaks oma määrusega parkimiskaardi saamise õiguse ka ajutise tervisehäirega ja keskmise puudega inimestele. Vanas seaduses olid need kategooriad kirjas ja meile lubati, et uue seadusega isikute ringi ei piirata. Kuid seadusesse lisatud mõistete osa piiras kaardi saajate ringi ning ministri määrus parandas selle vea.
Genadi Vaher
Eesti Puuetega Inimeste Fondi juhataja
Süümepiinad sundisid võltsitudkaardist loobuma
Võltsitud invakaardi, mis „kehtib” veel poolteist aastat, loovutas Eesti Päevalehele vabatahtlikult ja täiesti tasuta spordiringkondades hästi tuntud isik, kes aga soovis jääda anonüümseks. Ajakirjanik sattus tema peale, kui üritas mustalt turult invakaarti osta.
Ta ostis parkimiskaardi mõni aasta tagasi, kui oli ühel olengul teada saanud, et paar tema tuttavat kasutavad samasugust. Kulus paar nädalat ootamist ja sada eurot ning sinine kaart rändas spordisõbra autosse. „Olen kaarti paar korda kasutanud, viimati möödunud suvel, kui oli väga pakiline asi vanalinnas ajada,” tunnistas ta. „Kuid ma tundsin ennast kogu aeg ebamugavalt, sest andsin endale aru, et selle kasutamine on ebaseaduslik, ebamoraalne. Annan kaardi ära, sest see hakkas taskus põletama.”
Teine Eesti Päevalehele teada olev isik ostis invakaardi võltsingu samuti mustalt turult, kuid maksis selle eest väidetavalt kakssada eurot. Tema vastupidi ei nõustunud kaardi kasutamisest loobuma ja seda ära andma, sest see pole enda eest välja käidud raha veel tagasi teeninud.
Puudeinimestele ei jätku parkimiskohti, sest ministrite saamatus lubab invakohtadel parkida sisuliselt kõigil.
Siseminister Ken Marti Vaheri ja sotsiaalminister Hanno Pevkuri koostööga või selle puudumisega on üles ehitatud süsteem, mis muudab nägemis- või liikumispuudega inimese parkimiskaardi kättesaadavaks igale soovijale. Samal ajal muutub parkimiseelis kättesaamatuks puudega inimestele.
Riikliku liiklusohutuspoliitika töötab välja valitsus. Samal ajal kui peaminister Andrus Ansip õpetab parlamendile, kuidas kasutada fooliumist peakatet, on see aksessuaar ilmselt juba kasutusel tema valitsuse ministeeriumides.
Siseministeerium keeldub mitme päeva jooksul ajakirjanikule tunnistamast, et tal on liiklusseadusega üleüldse mingi kokkupuude. Alles pärast seda, kui nad saavad kirjaliku väljavõtte seadusest, mille järgi liiklusjärelevalvet korraldab siseministeerium, lähevad siseministrile ja regionaalministrile saadetud küsimused liikvele.
Küsimused servitakse edasi politseikolonelleitnant Alo Kirsimäele.
Kolonel, kellest õhkub isegi läbi telefonitoru pinget ja solvumust, katsetab ajakirjaniku peal „Selgeltnägijate tuleproovist” pärit võtet. „Ma tean kindlalt, kes teile need küsimused ette andis,” lausub Kirsimäe.
Tunnen ennast kõhedalt, sest üks inimene ütleb teadvat minust rohkem kui ma ise. Olen küsimuste väljamõtlemisega ihuüksi natuke vaeva näinud.
Hakkan aru saama, et Ansipi jutt fooliumpeakattest polegi võib-olla kõigest berlusconilik nali.
Koloneli sisepinge on mõistetav, sest tõepoolest võib olla kurnav töötada siseministeeriumis, mida juhivad alles mõni aasta tagasi liikluses küünilisusega silma paistnud mehed. Regionaalminister Siim Valmar Kiisler käis ise invakaardiga poodlemas ja Vaheri liikluspattude register ulatus 2003. aasta seisuga 22 vahejuhtumini.
Igale soovijale ja alati
„Selgeltnägijate tuleproovi” meetodit kasutades võib kindlalt väita, et siseministeeriumis valitseb jõuline tellimus seadusetõlgenduste järele, mis lubaksid invakaarti kasutada igal soovijal ja igas olukorras. Kui siseministeerium valiks teistsuguse seisukoha, lämbuksid politseinikud töösse, sest peaksid hakkama praeguseks täiesti üle pea kasvanud segadust lahendama.
Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Riho Rahuoja raiub kui rauda, et liiklusseaduse sõnastus on piisavalt korrektne, et lubada parkimiskaartide õiguspärast kasutamist üksnes puudega inimese liikumisvajaduse tagamiseks ja rahuldamiseks sooritatavate sõitude puhul. Lähenemine erineb siseministeeriumi omast täiesti.
Alles paar nädalat tagasi sai üks sotsiaalministeeriumi kõrge ametnik oma ülemustelt peapesu, sest ta parkis invakaardiga varustatud autot ministeeriumi ette joonistatud invaparklas. Kui ministeeriumi administraatorina töötav liikumispuudega endine spordimees Tauno Viljat sellele tähelepanu juhtis, väitis ametnik, et olevat sõidutanud oma invaliidist ema. Eesti Päevaleht ei avalda ametniku nime, sest ta on oma tegu siiralt kahetsenud. „Ma saan aru, et selline käitumine on ebaeetiline. Peale seda juhtumit kadus mul ära soov isegi autoga sõita,” ütles ta.
Sellise puhta ja põhimõttekindla lähenemise keerab aga pea peale Pevkuri määrus, mis korraldab parkimiskaartide väljastamist.
Kui vanal kaardil oli turva-elemendina kasutusel üpris hädine hologrammike, siis Pevkuri kehtestatud uuel parkimiskaardil pole enam ühtegi turvaelementi, mis muudab dokumendi võltsimise lausa lapsemänguks. Võltsingut on välisoludes originaalist väga raske või isegi võimatu eristada.
Sõnatuks võtab kergus, millega Pevkur asus Eesti Puuetega Inimeste Fondi lobistide pealekäimisel laiendama liiklusseaduse sätteid. Seadus lubab parkimiskaarti kasutada üksnes raske ja sügava liikumispuudega inimesel. Minister lisab loendisse keskmise puudega ja ajutise tervisehäirega inimesed. Rahuoja nimetab sellist tegevust seaduse täiesti õiguspäraseks täpsustamiseks.
Kui Hanno Pevkur suurendaks sõidukijuhi väljahingatavas õhus lubatud alkoholi piirmäära praeguselt 0,1 protsendilt liitri kohta ühe protsendini, tingimusel, et joodud on vaid kodumaiste õllevabrikute toodangut, siis võiks seda sama loogika järgi samuti käsitleda seaduse täpsustamisena.
