Minister Seeder: parteide rahastamine on läbipaistvam kui toidu märgistamine
Olete öelnud, et parteide hämaravõitu rahastamine on läbipaistvam kui toidu märgistamine.
Mulle teeb nii ministri kui ka kodanikuna muret anonüümse toidu osakaalu kasv, kogu Euroopa probleem. Kaubanduse niinimetatud omatootesarjad, olgu see säästuviiner või mingi Selveri toode, ei tutvusta tarbijale enam tooraine tootjat ega tööstust, vaid ainult kaubandust. Nn omatoodete asukohad lettidel on kõige paremad, hinnad umbes 5% muust kaubast odavamad. Nii haarab kaubandus kogu ahelas kõige tugevama positsiooni. Tal on võimalus kasutada ükskõik millist tootjat-töötlejat, aga tarbija jaoks on kaubamärk ikka sama. See võimaldab tarbijat desinformeerida, lollitada.
Nähes poes Eesti kaubamärki eeldan tõesti, et seal taga on Eesti tootja ja töötleja, aga tegelikult… Omakauba absurdi võib võrrelda abiellumisega, kus soovitakse saada kena prisket Eesti pruuti, aga kui mõrsjalinik ära võtta, on seal all hoopis Aafrika iludus.
Tõesti, pruudil võivad Eesti rahvariided seljas olla, aga see, kes rahvariiete sees tegelikult on, võib olla nii musta, punase kui ka kollase nahaga.
Olen ikka toonud näidet Norrast püütud kalast, mille esmatöötlus tehti Rootsis, käsitsitöö Eestis, pakendati Soomes, müüdi Saksamaal. Kelle toode see siis on? Nii on kaupa ka väga raske märgistada, et kust see siis tuleb. Toidule ei saa ju kaasa panna raamatut, kus on kirjas kõik töötlejad. Inglismaa kaubanduskettides on praegu omakauba osakaal 40%, Saksamaal 30%, Eestis õnneks veel umbes 10–15%.
Käib võitlus turul tugevama positsiooni pärast. Kaubandus tahab olla see, kellega tarbija suhtleb, et tootja ja töötleja jääks tagaplaanile. Kaubanduse omamärgiga saab töötleja alla suruda, talle tingimusi esitada. Ja kui tööstus kaubanduse hinnaga ei nõustu, vahetatakse ta välja, aga kaupluse kaubamärk jääb samaks.
Nii et Nopri talu peremees Tiit Niilo olgu vait, ärgu virisegu. Kauplus nõuab: tema juust olgu säästujuustu sildi all, ja asi tahe… Õnneks on see siiski vaid näide.
Õnneks on häid arenguid. Rimi otsustas omamärgipiimale lisada tootjate-töötlejate info, Eesti päritolu märgi. Eeldaksin, et samamoodi hakkaksid tegutsema ka teised kaubandusketid. Samal ajal on meil juba 15 erinevat üldtunnustatud märki. Pääsukesemärk, mahetoote märk, parim Eesti toiduaine, lipumärk. Läheb raskeks aru saada, mis on mis. Tarbija on taas segaduses.
Püüate tootjate ja kauplustega läbi rääkida, et ärgu vassigu nii palju. Siiski kardan, et lõpuks teatab kaupmees: patriotismiga me panni ei määri, minister mingu oma Eesti aatega seenele.
Kokkulepete lootus on tõesti naiivne. Vaba kaubandus on üks Euroopa pühadest lehmadest, mille puhul on raske midagi muuta. Oma riigis saame siiski märgistusnõudeid reguleerida. Oleme tegelenud lihatoodetega, tahame regulatsiooni viineritele ja sardellidele. Et tarbija teaks, kas ja kui palju liha ja lisandeid, kas või kondilihamassi need sisaldavad. Ja märgi saab näiteks toode, milles on üle 70% liha. See plaan ajas lihatööstused ärevile. On toetajaid, on vastaseid. On võimalus, et märgistuse kasutamine oleks tootjale vabatahtlik.
Siis on meil üks märk veel juures.
See oleks teist laadi märk, nn kvaliteedimärk, mis oleks universaalne kõikidele kaubanduskettidele ja tootjatele. Aga saame selle kehtestada vaid Eestis toodetud toodetele, kuid kindlasti ei tohi me oma tootjaid halvemasse olukorda seada. On kindel, et nõukogudeaegse süsteemini, kus kõikjal on ühised standardid ja GOST-id, me Euroopas ei püüdle.
Äkki oleks vaja toidupolitseid? Minister ei saa öelda, et üks või teine kaubakett petab, siis väidetakse: teised on ta ära ostnud. Tarbijakaitse on veel hambutu. Puudub instants, kes selge sõnaga ütleks: ettevaatust, petukaup.
Tarbijakaitse järelevalve siiski toimib ja veterinaar-toiduamet toimib ka. Ma ei tea, kas veel ühe loomine midagi juurde annab.
Või loodame targale tarbijale, kes hääletab rahakotiga? Kuid kui president võttis üles Eesti toidu eelistamise teema, sai ta sugeda, et rahvas pole nii rikas, et seda osta.
Emotsionaalselt eelistab Eesti tarbija Eesti toitu, kui see on taskukohane. Aga tihti ei saa tarbija aru, kas Eestis pakendis on Eesti toit. Kutsun täna üles just suuremapalgalisi eelistama Eesti toitu, et meie raha jääks Eestisse ringlema. Viljandlasena püüan isegi enamiku tarbekaupade ja toidu oste Viljandis teha, et kodukanti toetada.
Miks Eestis pole toiduainetel väiksemat käibemaksu nagu paljudes Euroopa riikides? See võiks ju teha hinnad taskukohasemaks.
On riike, näiteks Malta, kus see on null, ja riike nagu Eestigi, kus maksuerandit pole. Aga ei ole olemas seost, et mida väiksem käibemaks, seda väiksem ka toiduainete hind. Hinna määrab paljuski maailmaturu hind ning üldine elatustase.
Käibemaksusoodustusest tarbija ei võida, näitab Soome kogemus. Käibemaksu alandamise hetkel teeb hind nõksu alla. Ent paari aasta pärast on kõik taas üleval nagu varem, aga riik on hoopis vähem makse kogunud. Teadlased pole suutnud ka öelda, kes sellest alandamisest kõige enam võidaks, kas tootja, töötleja või kaubandus. Kindel aga see, tarbija ei võida.
Müstika poeletil
Valik kauplustes kohatud nn Eesti kaupu, mis tegelikult pärinevad hoopis mujalt: Felixi kaste Lätist, ketšup Leedust, paprikakaste Türgist; A. Le Coqi Long Drink Lätist, kali Leedust; Helluse jogurtijook Austriast, Saku kali Ukrainast ja plastpudelis Rocki õlu Leedust; Põltsamaa moosid Rootsist, Lätist; Rimi purustatud tomatid Itaaliast, mahlad Poolast, jogurt Lätist; Salvesti kurgid Ungarist; Prisma Rainbow Tai riis… Saksamaalt.
Ja absurdi tipuks Heleni riisihelbed… Sangastest. Ei teadnudki, et seal rukki kõrval ka riisipõlde haljendab. Meistrite Gildi õlu on suutnud oma tootjamaad üle aasta varjata.
