Nõiakaev ja riigi areng
Päevalehes 22.12 ilmunud artikkel “Tuhala nõiakaevu saatuse määrav kaevanduste kava jäi kinnitamata” on tänuväärne, kuid selle pealkiri pisut eksitav. Mitte ainult seepärast, et kohalikud kirjutavad Nõiakaevu alati suure tähega, vaid kaevu ja kogu Nabala karstiala saatus ei olene just palju looduslike ehitusmaavarade arengukava menetluskäigust. Pealegi kinnitas minister Tamkivi samas artiklis, et kava tuleb kohe uuel aastal taas lauale tõsta. Olukorras, kus arendajate ärihuvi pole kadunud ja uuringuteks kulutatud miljoneid käsitletakse õigustatud ootusena peatselt kaevandusloani jõuda, ei ole vari Nõiakaevu ja tuhandete kodukaevude kohalt põrmugi nihkunud.
Õigupoolest pole arengukava pikk menetlemine takistanud ei arendajaid ega riiki kaevandustegevuse planeerimisel. Riigikogu võttis küll 18.06.2009 roheliste eestvõttel vastu otsuse, millega tegi valitsusele ettepaneku peatada üldgeoloogilise uurimistöö ja uuringuloa uute taotluste menetlemine kuni kõnealuse arengukava heakskiitmiseni Vabariigi Valitsuse poolt. Peaminister aga on teatanud seepeale, et Riigikogu ettepanek ei ole valitsusele järgimiseks ja seaduseandja soovi eirates on väljastatud kümneid lubasid.
Tagasilükatud arengukava ei käsitle ainult Nabala-Tuhala teemat, vaid on strateegiline dokument kogu riigi ehitusmaavarade kasutamiseks kuni aastani 2020. Esimesena tuleb selle kriitikana mainida, et taas on tagasilöögi saanud Eesti kodanikeühiskond, kuna riigi huvi on tõstetud ülimuslikuks viisil, kus kodaniku või omavalitsuse huvi ja võimalus kaasa rääkida jääb oluliselt väiksemaks. Praktikas tähendab see aga hoopis, et äriühingu või nn. arendaja ärihuvi on kogu kaevandusprotsessi vältel, alates geoloogilise uuringuloa taotlemisest kuni ammendatud karjääri hülgamiseni kaitstud «riikliku huvi» sildiga. Arengukava ei tohi kinnitada ilma, et ei tehta muutusi selle täitmist reguleerivates seadustes. Muutuma peab olukord, kus arendaja rahastatud uuringute põhjal määratakse maavara aktiivvaruks ja samadele allikatele toetudes viiakse läbi ka keskkonnamõjude hindamise ja kaeveloa väljastamise käik.
Teise suure puudusena tuleb märkida, et riik on jätnud selles arengukavas ütlemata kõige peamise, nimelt, kui palju me üht või teist looduslikku ehitusmaterjali vajame. Dokumendi seletuskirjas öeldakse muuhulgas: “Majanduse praeguses heitlikus olukorras pole mõistlik koostada üksikasjalikku maavarade kaevandamise ja kasutamise prognoosi. Seda on otstarbekas teha alles aastal 2012 või 2013, kui olukord on eeldatavasti stabiliseerunud ja Maanteeametilt on võimalik saada detailsemat teavet ehitusmaavarade vajaduse kohta.” Suuresti just sellise hämamise tõttu arengukava ilmselt tagasi lükatigi, et arendajatele lahkelt kaevanduslubasid jagada. Teame, et masu on oluliselt pidurdanud nn kipsehitust. Kuid just Maanteeameti haldusalas käivad eurorahade toel suuremahulised ehituslikku maavara vajavad projektid täie hooga, kusjuures iga teelõigu ja viadukti puhul on maht kantmeetri täpsusega aastaid ette teada.
Alles kolmandaks, et mitte liiga enesekeskseks jääda, tooksin sisse Nabala-Tuhala osa selles arengukavas. Nabala Keskkonnakaitse Ühingu seisukoht on, et Nabala maardla aktiivvaru on arengukavasse sisse saanud valedel alustel. Ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei tohi me oma laste tuleviku arvelt teha arengukava, mille aluseks olnud viimane uuring pärineb nõukogudeaegsest röövmajandusest, olles kaasaegne näiteks fosforiidikaevandamise kavaga. 1988. aastal nägi Nabala varude kasutuselevõtu kava muuhulgas ette ka paljude kohalike külade ümberasustamist.
Täna kinnitatakse meile samadele uuringutele toetudes ja samade mahtudega rehkendades, et arvestatavat ohtu ja mõju polegi, justkui saaks seda mõju poliitilise otsusega ära keelata. Teiseks on rikutud seadust, kui 21.oktoobril 1997.a. Eesti Maavarade Komisjoni otsuse ja Keskkonnaministeeriumi kantsler Rein Ratase allkirjaga kinnitati umbes viiendik Nabala maardla 2200 ha asuvast lubjakivist aktiivvaruks. Maapõueseadus (§10 lõige 6 ja 7) ütleb aktiiv- ja passiivvaru kohta selgelt: Maavaravaru on passiivne, kui selle kasutamine ei ole keskkonnakaitseliselt võimalik või puudub vastav tehnoloogia, kuid mis võib tulevikus osutuda kasutuskõlblikuks. Nabala eripära on nimelt Eestimaa suurim karstiala, kus kogu varu asub põhjavee all.
Ka Keskkonnaminister Tamkivi tõdes 28.10.2009 Riigikogu ees aru andes, et täna meil Nabalas kaevandamiseks sobivat tehnoloogiat ei ole. Seega ei pea alles täiendavate uuringute järel ütlema, kas Nabala varu on õigem kuulutada aktiivseks või passiivseks, nagu minister Tamkivi 22.12.10 Päevalehe artiklis väidab. Selle asemel tuleb 1997. aasta otsus, mille Eesti Maavarade Komisjon tegi ainult nõukogudeaegsete (1986-1988) uuringute põhjal, kuulutada õigustühiseks.
Täiendavate uuringute tegemine Nabala karstialal paiknevate varude hindamiseks on maksumaksja raha asjatu raiskamine. Kui seda kulutust riigi poolt ometi nii väga teha soovitakse, siis kõneleb see teatud survegruppide poolt uuringutele sisse kirjutatud soovitavast tulemusest, mis vaatamata kõigele lubab kaevandustegevust alustada.
Nabala Keskkonnakaitse Ühing ja kohalikud omavalitsused on võidelnud kaitsealade loomise nimel. Kose ja Kohila vald käivad nende otsuste pärast arendajatega kohtuteed. Meie eesmärk on kohalike ja Natura loodusalade põhjal moodustada Nabala maastikukaitseala, kaitstes karsti, põhjavett ja haruldasi taimi. Vastav taotlus on Tuhala Looduskeskuse poolt ka selle
aasta kevadel Keskkonnaministeeriumile saadetud.