Noored ei leia vabatahtlikuna töötamise kohti

Paljud noored sooviksid vabatahtlikuna aidata abi vajavaid inimesi, kuid neid võimalusi napib.

Eestis on üha rohkem noori ettevõtlikke inimesi, kes sooviksid vabatahtlikuna abivajajaid inimesi aidata, kuid kuna vabatahtlike tegevus pole eriti süsteemselt organiseeritud ja võimalusi napib, jääb see soov neil tihti realiseerimata.

„Olen soovinud just inimestega tegelda,” kõneleb tänavu ülikooliõpinguid alustav Tallinna neiu Helen Aavel. Kui veidi aja eest kirjutas Eesti Päevaleht Tallinna supiköögist, mis toimib puhtalt tänu vabatahtlikele, tekkis Aavelil soov ka sinna vabatahtlikuna appi minna. Kuna seal supiköögis oli abikäsi aga juba piisavalt, siis otsib neiu endale nüüd rakendust ühe lastega tegeleva MTÜ kaudu. Neiu aga peabki kahetsusega märkima, et kuigi tahtmist on, ei olegi sugugi kerge leida ettevõtmist, kus vabatahtliku tegevus oleks juba hästi toimima pandud ja toimuks regulaarselt. Ning et kaasa saaks lüüa paindlikult näiteks kooli või töö kõrvalt.

Paari aasta eest, veel keskkooli ajal käis Aavel vabatahtlikuna tööl Indoneesias, kus ta töötas UNESCO maailmapärandi projekti raames kohalikes templites. Eestis on ta olnud Tallinna noorsootöö keskuse vabatahtlike klubi liige, kellega ta käis näiteks Männikul puuetega noorte keskuses jõulude ajal. Ehk kogemust vabatahtliku tööst on noorel inimesel juba omajagu.

„Kuid kahjuks ei korraldata väga regulaarselt ettevõtmisi ja mingi aeg surevad need tegevused justkui välja,” kahetses Aavel, kelle sõnul on kasvõi temal tutvusringkonnas päris palju noori, kes samuti oleksid tegelikult vabatahtliku tööst huvitatud, kuid kes endale kusagil rakendust ei leia. Noori inspireeriks just aga abivajajate inimeste abistamine, mille kaudu nad end kasulikuna saavad tunda.