Kui Eesti inimõiguste ümarlaud küsis, kas ma oleks nõus kandideerima, ütlesin pikemalt mõtlemata „jah”. Tundus põnev, aga eriti palju selle peale ei mõelnud. Kui mind juba number üheks pandi ja mulle kohale jõudis, et see päriselt toimub, hakkasin rohkem mõtlema, mida hakkan tegema.

Kui ma aga Rückeriga (ÜRO inimõiguste komisjoni ehk UNHRC sakslasest president Joachim Rücker – K. M.) rääkisin ja kuulsin kaudselt meie Eesti esinduse kaudu Genfis igasuguseid jutte selle kohta, mida väideti ja räägiti, siis oli küll tunne, et on meeletult palju poliitilisi mänge. Kui mind juba süüdistati milleski, millel ei ole mingit alust, ega seletatud, miks ma näiteks oleks liiga USA-sõbralik või miks ma ei peaks saama selle tööga hakkama, siis ma tõesti tüdinesin ära.