Eesti roomakatoliku kiriku piiskop Philippe meenutab lustlikult oma esimesi kokkupuuteid eesti keelega. Sellest keelest sai ta teada juba oma inseneriõpingute ajal venekeelseid brošüüre lugedes: arvestades Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu toonaseid sooje suhteid ja inseneride võimalikku tööpõldu idas, oli hea mõte vene keelt õppida. Brošüürides oli aga kirjas, et eesti keel on „veider”, meenutab ta.

Üheksakümnendate keskel küsiti vahepeal preestriks saanud Philippe’ilt, kas ta on nõus Eestisse teenima minema. Pärast kahepäevast järelemõtlemist andis ta oma jaa-sõna, et minna selle „veidra” keelega maale.