Õ-häälik andis piiskop Philippe Jourdanile müstilise kogemuse

Prantslasest kiriku­õpetaja hindab eestlaste sügavat analüüsi­võimet.

On aasta 1995, kui prantsuse ehitusinsener, eneses Jumala kutse leidnud Philippe Jourdan lööb käega vastu rindu. Lööb veel kord. Ta suust tuleb kentsakaid hääli. Lööb uuesti ja häälitseb. Talitab täpselt nii, nagu on õpetatud Fanny de Sieversi eesti keele vestmikus: et saada kätte õ-tähe hääldus, tuleb lüüa endale käega vastu rindu ja hääl, mis suust tuleb, ongi peaaegu õige hääldus. „Müstiline kogemus,” leiab Philippe sellele tagasi mõeldes.

Eesti roomakatoliku kiriku piiskop Philippe meenutab lustlikult oma esimesi kokkupuuteid eesti keelega. Sellest keelest sai ta teada juba oma inseneriõpingute ajal venekeelseid brošüüre lugedes: arvestades Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu toonaseid sooje suhteid ja inseneride võimalikku tööpõldu idas, oli hea mõte vene keelt õppida. Brošüürides oli aga kirjas, et eesti keel on „veider”, meenutab ta.

Üheksakümnendate keskel küsiti vahepeal preestriks saanud Philippe’ilt, kas ta on nõus Eestisse teenima minema. Pärast kahepäevast järelemõtlemist andis ta oma jaa-sõna, et minna selle „veidra” keelega maale.