Olümpiasangar Kristjan Palusalu: mina eesti rahva kingitust ei müü!
“Kuulge, see Eesti vaba riigi märk, mida te otsite, on ju Pillapalus Palusalu talu!” helistas Eesti Päevalehte Aegviidu kandi proua, kes oli hommikul meie lehest lugenud üleskutset otsida Eesti riigi 90. sünnipäeva puhul igast külast ja linnast vaba riigi esimese ja teise nooruse märke.
Tõesti, tõesti, läbi okupatsiooniaastate kõlas justkui vabariigi kuldaja vanne: “Palusalu, anna valu, riigivanem kingib talu!” Või siis nii: “Palusalu, anna valu, Pillapalus ootab talu!”
Kõige hämmastavam, et see vaba riigi sümbolmees, 1936. aastal Berliini olümpial väikese eesti rahva uhkusest taevasse tõstnud kahekordne olümpia-võitja Kristjan Palusalu elas kõik need okupatsiooniaastad siinsamas kõrval ja hoidis Eesti riigi kingitud talu kui silmatera.
“Mina eesti rahva kingitust ei müü!” meenutab tema tütar Helle Palusalu isa lauset, kui 1970. aastate algul talu edasine saatus päevakorrale tõusis. Sinnamaale olid talus aastakümneid elanud Palusalu naise Elleni vanemad ehk taat ja memm Johannes ja Amanda, kuid nad jäid liiga vanaks, et soode ja rabade ääres üksi hakkama saada.
“Merivälja maja ei olnud isale nii tähtis kui talu Pillapalus,” kinnitab tütar.
Tee ei ole rohtunud
Kaseallee, mis Piibe maanteelt Kungla talu juurde viib, olla ise-enesest kasvama hakanud 1939. aastal, mil Helle imikuna esimest korda suveks Pillapallu toodi. “Alguses oli isa oma talust ja sealsetest maadest väga vaimustunud – Läänemaalt tulles rõõmustas, et oi, siin ei ole üldse kive, aga edaspidi ilmnesid kevadised ja sügisesed öökülmad,” meenutab tütar.
Tee Palusalu Pillapalu-tallu ei ole okupatsiooniaastail ega hiljem rohtunud. Ikka on inimesed teadnud, kust teeotsast Piibe maanteelt kõrvale keerata, ja sõitnud Kungla talu alleed mööda värava taha vabariigiaegse uhkuse märki oma silmaga kaema.
Nüüd jookseb õues vastu noor saksa lambakoer Sass, tema järel tuleb tere ütlema Palusalu minia Moonika. Ütleb, et eks neid värava taha uudistama tulejaid ikka ole ning ega seda inimestele keelata saa. Ja enamik käibki viisakalt üle aia uudistamas.
Omandiküsimus on Kungla talul vahepeal olnud natuke segane, kuid kokkuvõttes on Palusalud saanud oma talu alati omaks pidada. Pärast sõda üritanud kehvake kolhoos hooneid enda omaks kuulutada – koos Kungla talu sadakonna kanaga. Siis kirjutas Kristjan talu äia nimele – kahte maja ühel inimesel okupeeritud Eestis olla ei saanud ja Meriväljal sai 1964. aastal valmis oma kätega ehitatud linnamaja.
Kui memm ja taat maalt linna toodi, sai kõrvalhoone kingitusena ja lubadusega hoone eest hoolt kanda endale Palusalu toonane tööandja, teenindusministeeriumi ehitusvalitsus Parkett. Palusalule jäi elumajja alatiseks üks tuba – millal iganes ta sinna tuli. Edasi maadlesid laudast saaliks ümber ehitatud saalis Kalevi maadlejad. Siis tuli Eesti Vabariik ning Anija vald mõtles, et võtaks talu täiega endale.
Õnneks võitis terve mõistus ja südametunnistus ning Palusalud said kogu majapidamise ning 40 hektarit maad taas kord endale.
Palusalu talu omandiküsimus on pärast olümpiavõitja poja Jüri varast lahkumist vähem kui aasta tagasi veel juriidiliselt täpsustamata. Kristjani noorem pojapoeg Eero Palusalu on seal vanaisa rajatud tiiki süvendanud, peab talus lambaid ning on viltuse latiga aia uueks teinud.
Palusalu lahkumine
Eesti Vabariigi taasiseseisvumist Palusalu silmad ei näinud – ta oli selleks ajaks igavikku lahkunud. Ta olla viimasel kevadel 1987. aastal oma Merivälja aia õitsemist vaadates ohanud: “Olen nii väsinud, et elada ei tahaks, aga nii ilus on!” Isegi Pillapallu, kuhu ta alati oli igatsenud, ei kibelenud peaaegu 80-aastane suur mees viimasel aastal enam minema.
Kui seal aga aasta varem, kevadel, aeda uusi ploomipuid istutati, maadelnud ta suure kiviga, mis ühele väikesele puule kippus augus ette jääma. “Isa oli tõesti väga tugev mees, lõpuni,” kinnitab tütar.
Palusalu jõudis tunda vaba riigi teise nooruse lähenemist, samuti vaba riigi esimest noorust meenutavat rahvahulga austust. 16. juulil 1987 oli Tallinna lauluväljakul suur sportlaste üritus, kuhu oli kutsutud ka olümpiasangar.
“Kui ta sinna läks, tõusis rahvas püsti, ning kui ta elevil koju tuli, ütles ema: issand, ta on kümme aastat nooremaks läinud!” meenutab Helle Palusalu. Sel ööl sai Kristjan Palusalu oma neljanda, viimase infarkti.
Palusalu talu
•• Eesti riik pakkus 1936. aastal Kristjan Palusalule kingiks talu Läänemaal Oidermaa vallas või Harjumaal Aegviidu lähedal Pillapalu uusasunduses. Palusalu valis viimase.
•• Pillapalu uusasundusse rajati kokku 54 asundustalu ja hariti üles sadu hektareid uudismaad.
•• Anija vallas asuval Kungla talul on 40 ha maad. Hooned projekteeris arihtekt Erika Nõva, nagu ka teised selle kandi eriilmelised ja eri suurusega taluhooned.
•• Elumaja projekteeriti 450 m2, laut koos kõrvalruumidega 775 m2 ja küün 710 m2. Ehitised valmisid 1938. aastal. Hooned on endiselt Palusalu pere omandis ning muinsuskaitse all.
Kristjan Palusalu
D10.03.1908–17.07.1987
Berliini olümpiasangarist
Eesti maadluskuulsus
•• Maadleja Kristjan Palusalu tuli 1936. aasta Berliini olümpiamängudelt tagasi kuldmedaliga nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluse raskekaalus. 12-kordne Eesti meister.
•• 1941. aastal mobiliseeriti ta punaarmeesse ja saadeti Kotlasesse. Samal sügisel põgenes ta üle rindejoone Soome ja oli seetõttu pärast sõda lühikest aega vangilaagris. 1988. aastast peetakse Tallinnas temanimelisi rahvusvahelisi maadlus-
võistlusi.
